Finantsanalüüs ootab uurijaid ja rakendajaid

Majanduspraktikud on viimasel ajal üha nõudlikumalt teinud etteheiteid finantsanalüüsi teoreetikutele, kuna isegi uusimate meetodite kaasabil tehtud analüüsid ütlevad väga vähe firma tippjuhtidele.

Tartu ülikooli ärirahanduse ja investeeringute õppetool on esitanud täiesti uue lähenemisviisi ettevõtte praktilisele finantsanalüüsile, mis on kooskõlas modernse finantsjuhtimisteooriaga. Peetakse silmas asjaolu, et finantsanalüüs peab andma ammendavad vastused omanikke huvitavatele küsimustele, seejärel saavad analüüsist kõik vajaliku firma tippjuhid ning alles viimases järjekorras pangad, maksuametid jt asutused.

Niisiis, kui seame esiplaanile omanike (aktsionäride) huvid, siis tahavad nad ennekõike teada, millisel tasemel teenib tulu nende kapital (omakapital). Seega huvitab neid omakapitali tulusus (ROE -- return on equity), mida nad võrdlevad oma nõutava tulunormiga (required rate of return). Viimane peaks Eestis praegu olema mitte vähem kui 18%, arvestades suhteliselt kõrget inflatsiooni ja mitmesuguseid riske. On selge, et näiteks aktsionäri ei rahulda 8--9% suurune tulu omakapitalilt, eriti kui raha on investeeritud suhteliselt riskantsesse ettevõtlusesse.

Finantsanalüüsides peetakse ROEd väga tähtsaks. Analüütikud ütlevad, et see on kui täht jõulupuu otsas, mis asetseb kõige kõrgemal võrreldes ükskõik missuguse näitajaga.

ROE süvaanalüüsiks kasutatakse Du Ponti võrrandit, kus üksikute tegurite koosmõju esitatakse nende tegurite korrutisena.

Palju huvipakkuvat on ettevõtte raamatupidamisbilansi passiva kirjetes. Asi on selles, et peaaegu kõigil kõnesolevatel kirjetel, mis sisuliselt on varade allikad, võib määrata nende hinna (protsentides). Näiteks, kui lühiajaline laen on saadud kommertspangalt intressimääraga 14%, siis pole see veel lühiajalise laenu tegelik hind (effective annual rate). Viimase arvutamiseks on hästi läbitöötatud meetodid ja valemid, mis annavad laenu tegeliku hinna siis, kui arvestame kõiki laenu võtmisega seonduvaid tingimusi (kuidas laen tuleb tagasi maksta, kas laen anti diskontonõudega, kas on kompensatsioonisaldo nõue jne), mida laenu võtjale esitas laenu andja. Paraku tunnevad seda metoodikat firmade finantsistid halvasti, mida aga ei saa ütelda pangatöötajate kohta. Ja nii kavaldavadki viimased firmad üle, s.o pank annab küll laenu nominaalintressimääraga 14%, kuid laenu tegelikuks hinnaks võib kujuneda näiteks 20%.

Hoopis sügavamalt analüüsitakse ettevõtte kapitali hinna (cost of capital) määramise korda. See tähendab pikaajaliste laenude (obligatsioonide, pangalaenude) hinna, aga ka eelis- ja lihtaktsiate (täpsemalt aktsiakapitali) hinna määramist. Finantskavandamise käigus on hoopis tähtsam see, kuidas optimeerida (minimeerida) Eesti firmade kapitali hind. On ju konkurentsivõimes märgatav vahe, kas meie firmade kapitali hind on näiteks 11% või 19%. Viimasel puhul pole me konkurentsivõimelised isegi keskmise Eesti firmaga, rääkimata välisfirmadest.

Firma kapitali hinda kõrvutatakse äriplaani sisemise tulukusega (internal rate of return). Väga tähtis on see, et projekti sisemine tulukus oleks kapitali hinnast suurem, äärmisel juhul samal tasemel. Kujutage ette, mis juhtub, kui elluviidava projekti sisemine tulusus on näiteks 15%, kuid firma kapitali hind 16%. Esialgu firma tippjuhid lihtsalt ei taipa, kuhu küll raha kaob, ehkki kõik peaks klappima. Asi on aga selles, et puhtad rahavood firmast välja on suuremad kui firmasse sisse. Lõpptulemuseks on see, et firma lõpetab makseraskuste või pankrotiga.

Momendil on Eesti firmade majanduslik võimsus tagasihoidlik, kuid aineline vaesus ei tohi seonduda vaimuvaesusega. Modernse finantsanalüüsi meetodite kompleksne uurimine ja kasutamine annab võimaluse seista probleemidest kõrgemal.