19. mai 1997
Jaga lugu:

Töösturite murest

Suurtöösturid on vahvad vennad. Osava kuluaaripoliitika tulemusena on nad suutnud riigilt välja kaubelda tagantjärele erastamistingimuste muutmise ja tunnevad end täna Eesti tööstuse päästjatena. Vähemalt jääb selline mulje, lugedes eilse Sõnumilehe ümarlauavestlust «Händikäp Eesti tööstusele».

Võimalust tasuda erastamisjärgselt pool ostusummast EVPdes ja järelmaksu intressi alandamist 15-lt 8-le hindavad töösturid Eesti tööstusele märkimisväärseks arenemisvõimaluseks, mis tänavu on hakanud ka tulemusi andma. Asja sees olijatele võib see püha tõena tunduda. Kõrvalt näib hoopis, et erastamisel pakuti hilisema välisabi lootuses teadlikult üle jõu käivat hinda.

Kuidas teisiti hinnata Elmar Kruusma tõdemust, et Flora erastamise hind oli liiga kõrge. Huvitav, kas töösturid on nõus ka ostjatele sõlmitud lepingutes taolisi järeleandmisi tegema. Igamees võib ju kinnitada, et pole suuteline kauba eest kokkulepitud hinda maksma, sest vahepeal on Eestis elu kallinenud.

Loomulikult ei saa kõiki tööstureid ühtviisi seina äärde panna ja neile näpuga näidata. Terve rida ettevõtjaid on riigi ja valitsuse abile lootmata asunud ise ümberkorralduste vaevalisele teele ja suutnud püksirihm pingutades ka erastamisel võetud kohustused täita. Välisraha sissemeelitamiseks on tulnud loovutada osa aktsiatest, mida ükski tulevikus kasu ootav omanik kerge südamega ei tee.

Mõistan eduka ettevõtja kriitikat. Võimukoridorides kingataldade kulutamise asemel otsib tema võimalusi, et kulusid vähendada ja kaupa paremini müüa. Oma kohustused täitnuna tekib aga lolli tunne, kui naabrimehele riigi kingitus sülle kukub.

Kaotajate upitamise asemel tuleks hoopis edukaid innustada.

Jaga lugu:
Hetkel kuum