Ometi on ka mandril paiku, mida tinglikult saarteks võib pidada ja kus pole piisavalt väljaarenenud ühendusteid suuremate keskustega, telefonsidet ega ka ettevõtlust.
Saarte seadus loob pretsedendi ja kõik ülejäänud piirkonnad, kes tunnevad ennast mahajäänutena, hakkavad samuti riigilt järjest rohkem raha välja pressima. Lõpuks võib tekkida olukord, et Eesti on üks eritsoonide tallermaa, kus kihutavad maksumaksja raha eest ringi nõuandvad ja kontrollivad komisjonid.
Toimetus peab täiesti normaalseks, et väikesaarte elanikud saaksid teha tööd ja neile oleksid kättesaadavad esma- ja päästeabi, joogivesi, post ja elekterside, transpordiühendus ning haridus. Ainult kas nende endastmõistetavate asjade jaoks on vaja kehtestada veel seadusega bürokraatlikke ning kunstlikke raame.
Suurem osa saari on väga omanäolised nii floora ja fauna kui ka etniliste traditsioonide poolest. Riigi sekkumine sellesse kooslusesse eesmärgiga parandada saareelanike elamistingimusi võib anda vastupidiselt soovitule negatiivse tulemuse. On ju päris selge, et näiteks ettevõtluse ja turismi arendamisega kaasneb paratamatult ka reostus jne.
Hoopis naiivne on aga loo-tus, et kui investeeringud saartel paiknevatesse ettevõtetesse vabastatakse tulumaksust, hakkab sinna raha kokku voolama. ASi Klementi nõukogu esimehe Ardo Kamratovi sõnul mõjutavad investeeringute tegemist peale raha ju ka tööjõud, materjal ja tooraine ning transpordiküsimus. Nimetatud tegurite soodsat kokkulangemist on paljude ettevõtjate sõnul mandriltki raske leida.
See aga ei tähenda, et saartel tegutsevatele ettevõtetele ei võiks teha maksusoodustusi, laenusoodustusi jne. Kui riigikogu ja valitsus selliste asjadega hakkama saavad, langevad muud probleemid aja jooksul iseenesest päevakorrast välja ja saarte seaduse vajalikkuse järele võib panna suure küsimärgi.
Seotud lood

Võlakirju saab märkida kuni 29. septembrini