25 mai 1997

Idapoliitika hiilgus ja viletsus

Algul läks nagu kõik hästi. Venemaa tunnustas esimesena Eesti poliitilist iseseisvust ning sõlmiti mõlemale poolele kasulik vabakaubanduse leping, mis hõlmas ka vabu transiitveoseid. Muide, see oli NSV Liidu järgsel perioodil esimene niisugune leping, mis tagas meile konkurentidega võrreldes parima positsiooni ja lisas sisemajanduse kogutoodangule 500--600 mln dollarit aastas. Samal ajal oli Eesti täiesti õigesti võtnud strateegilise kursi turumajandusreformidele ja integreerumisele läänega ja Euroopa Liiduga (EL). See võimaldas Eestil jagu saada tehnilisest ja majanduslikust mahajäämusest ning kasutada maksimaalselt ära oma geopoliitilist asendit ida ja lääne vahelise sillana.

Kuid mingil ajal hakkas Eesti õigelt teelt kõrvale kalduma. 1992. a tulid võimule rahvusradikaalid. Nende soov oli välismajanduses lähtuda 1940. a eelsest olukorrast. Nende idee oli, et mida kiiremini Eesti Venemaast eemaldub, seda rutem jõutakse Euroopasse. Võeti suund Venemaaga majanduslike ja poliitiliste suhete vähendamisele.

Pikka aega näis, et Eestil on Baltimaadest parimad võimalused ELi pääseda. Kuid nüüd paraneb järjest Läti positsioon, kes muuseas ajab väga aktiivset idapoliitikat.

Eesti--Vene suhetes on põhifiguuriks saanud suursaadik Mart Helme. Kui mitte arvestada suursaadiku üsna «originaalseid» vaateid Venemaale ning temaga majandussuhete, kaasa arvatud transiit, arendamisele, siis iseloomustab teda põhiliselt abitus ning isoleeritus mõjukatest Venemaa ringkondadest. Helmele täielik vastand on Läti suursaadik Janis Peters, kellel on tihedad ja tõhusad kontaktid juhtivate Vene poliitikute, diplomaatide ja ärimeestega.

Kui võrrelda Eesti ja Läti idapoliitikat ja sellega seotud sisepoliitikat, siis oleks kõik nagu sarnane: mõlemad püüdlevad ELi ja NATOsse, neil on küllalt sarnane kodakondsusseadus jm. Kuid põhierinevus on mõõdutunne.

Eesti välisministeeriumi koridorides ringleb naiivne kontseptsioon, mis peab võimalikuks Venemaaga majandus- ja kaubandussuhete kärpimise 1938. a tasemeni. Seejuures aga kiputakse unustama, et tollal oli Eesti põllumajandustoodetele läänes stabiilne ni??, ning Muuga sadamat projektides üldse ei mainitagi.

Läti kodakondsusseadus on Eesti omast veelgi karmim, erinevuseks ainult see, et alaliste elanike elamis- ja tööluba on seal mitte ajutine, vaid alaline. See on põhjus, miks seal ei ole nii palju Vene kodanike ja välismaalaste õiguste ahistamise kaebusi. Ja üks tähtis asjaolu veel -- ei Lätis ega Leedus ole sõda Vene õigeusu kirikuga. Ka seal püüdsid härra Tosso laadsed ametnikud rentida «õigete» koguduste vara «ebaõigetele», kuid valitsus tegi sellele kiire lõpu ning Läti riigi võit oli sellest sammust kahtlemata suurem kui üksikisikute võit.

Ja kõige selle kokkuvõtteks esitan Läti ja Eesti võimalused Vene naftasaaduste transiidis, võttes allikaks autoriteetse Washingtoni väljaande Published by Energy Security Analyses. Seal öeldakse Muuga sadama nafta- ja naftasaaduste läbilaskevõimaluste suurendamise kohta järgmist: «See pakub huvi Lukoilile, kellel on Eestis tütarfirma ja kes tahab Amocoga konkureerida kohalikul mootorikütuse turul. Lukoil on valmis ostma kuni 50% Vene aktsiatest selles Muuga sadama projektis, mis tähendaks ühtlasi Kiri?ist naftajuhtme rajamist. Kuid Vene välisministeerium on selle projekti vastu, kuna koostööd Tallinnaga peetakse perspektiivituks ja absoluutselt võimatuks viimase ettenägematu hoiaku tõttu. Läti variant näeb ette olemasoleva naftajuhtme kasutamist ja Ventspilsi sadama rekonstrueerimist. Seda projekti Vene välisministeerium toetab.»

Tean, et härra Enn Sarap juhib hästi Tallinna Sadamat ja et Aadu Luukasel on head ärikontaktid Vene firmadega. Mõistan, et kui läheb hästi Tallinna Sadamal ja Pakterminalil, siis läheb paremini ka Eestil. Tahaksin väga, et seda mõistaksid ka meie poliitikud ja diplomaadid.

Hetkel kuum