Idapoliitika hiilgus ja viletsus

Eesti--Vene suhetes on põhifiguuriks saanud suursaadik Mart Helme. Kui mitte arvestada suursaadiku üsna «originaalseid» vaateid Venemaale ning temaga majandussuhete, kaasa arvatud transiit, arendamisele, siis iseloomustab teda põhiliselt abitus ning isoleeritus mõjukatest Venemaa ringkondadest. Helmele täielik vastand on Läti suursaadik Janis Peters, kellel on tihedad ja tõhusad kontaktid juhtivate Vene poliitikute, diplomaatide ja ärimeestega.

Kui võrrelda Eesti ja Läti idapoliitikat ja sellega seotud sisepoliitikat, siis oleks kõik nagu sarnane: mõlemad püüdlevad ELi ja NATOsse, neil on küllalt sarnane kodakondsusseadus jm. Kuid põhierinevus on mõõdutunne.

Eesti välisministeeriumi koridorides ringleb naiivne kontseptsioon, mis peab võimalikuks Venemaaga majandus- ja kaubandussuhete kärpimise 1938. a tasemeni. Seejuures aga kiputakse unustama, et tollal oli Eesti põllumajandustoodetele läänes stabiilne ni??, ning Muuga sadamat projektides üldse ei mainitagi.

Läti kodakondsusseadus on Eesti omast veelgi karmim, erinevuseks ainult see, et alaliste elanike elamis- ja tööluba on seal mitte ajutine, vaid alaline. See on põhjus, miks seal ei ole nii palju Vene kodanike ja välismaalaste õiguste ahistamise kaebusi. Ja üks tähtis asjaolu veel -- ei Lätis ega Leedus ole sõda Vene õigeusu kirikuga. Ka seal püüdsid härra Tosso laadsed ametnikud rentida «õigete» koguduste vara «ebaõigetele», kuid valitsus tegi sellele kiire lõpu ning Läti riigi võit oli sellest sammust kahtlemata suurem kui üksikisikute võit.

Ja kõige selle kokkuvõtteks esitan Läti ja Eesti võimalused Vene naftasaaduste transiidis, võttes allikaks autoriteetse Washingtoni väljaande Published by Energy Security Analyses. Seal öeldakse Muuga sadama nafta- ja naftasaaduste läbilaskevõimaluste suurendamise kohta järgmist: «See pakub huvi Lukoilile, kellel on Eestis tütarfirma ja kes tahab Amocoga konkureerida kohalikul mootorikütuse turul. Lukoil on valmis ostma kuni 50% Vene aktsiatest selles Muuga sadama projektis, mis tähendaks ühtlasi Kiri?ist naftajuhtme rajamist. Kuid Vene välisministeerium on selle projekti vastu, kuna koostööd Tallinnaga peetakse perspektiivituks ja absoluutselt võimatuks viimase ettenägematu hoiaku tõttu. Läti variant näeb ette olemasoleva naftajuhtme kasutamist ja Ventspilsi sadama rekonstrueerimist. Seda projekti Vene välisministeerium toetab.»

Tean, et härra Enn Sarap juhib hästi Tallinna Sadamat ja et Aadu Luukasel on head ärikontaktid Vene firmadega. Mõistan, et kui läheb hästi Tallinna Sadamal ja Pakterminalil, siis läheb paremini ka Eestil. Tahaksin väga, et seda mõistaksid ka meie poliitikud ja diplomaadid.