Riiklik ettevõtja Kalev Pikaru

Kalev Pikaru (41) nimi on nelja ministeeriumi-aasta jooksul korduvalt ajalehtedest läbi käinud, peamiselt ASi Eesti Kütus kuraatorina alates möödunud aasta suvest. Aga Pikarut seostatakse ka Estimpeksi erastamisega iseendale, Silmeti juhtkonna ülekäte minna laskmisega ja riigivara kantimisega.

«Riigiametniku elu on tegelikult piisavalt närviline,» kirjeldab Pikaru pressi mõju. «Tegelikult on probleem selles, et mind kui riigi esindajat ettevõtete nõukogudes lihtsalt ei pühendata paljudesse asjadesse ja nii saangi nendest üllatusena teada alles ajakirjanduse vahendusel,» räägib ta.

Ometi pole neli aastat riigiettevõtete juhtimist koordineerinud ametnik laiemale avalikkusele tuttav. Nii näiteks viitab nädalatagune Õhtuleht kellelegi Koit Pikarule, rikkaimale riigiametnikule.

Sõbrad ja tuttavad peavad teda meheks, kes armastab kõvasti tööd rügada ja avalikkuse tähelepanu alla eriti sattuda ei taha. Endised kolleegid ministeeriumist kinnitavad, et mitmel puhul on Pikaru olnud see mees, kes riigiettevõtted soost välja tirinud.

Majandusministeeriumis keemiatööstuse haldusgruppi juhtinud Eke Roo räägib, et paljudel juhtudel olid riigi esindajad haldusnõukogudes need, kes hoidsid ettevõtteid vee peal. Oru turbatehase pankroti taustal võib ette kujutada ?okki, mis tabanuks inimesi Kreenholmi manufaktuuri, Kiviteri, Silmeti ja Eesti Põlevkivi pankroti korral.

Eesti Kütuse, Esoili ja Eesti Põlevkivi haldusnõukogus istunud Tiit Männiksaar meenutab, et ministeeriumiesindajad nõudsid ettevõtetelt välja dokumendid majandusliku seisu kohta ja aitasid raskuste korral ennetada pankrotti.

Selle vastustusrikka töö eest makstakse nõukogude liikmetele palka. Nii näiteks teenis Eke Roo 1993. aastal lisaks 2500kroonisele põhipalgale samapalju haldusnõukogudes osalemise eest.

Lisaraha tuleb ka ettevõtete haldamise kulude katmiseks loodud keerulise nimega fondidest -- innovatsioonifondi riiklike ettevõtete ümberstruktureerimise osafondist ja ehitusmaterjalitööstuse demonopoliseerimise eelarvevälisest fondist. Need maksavad haldusnõukogude liikmetele lisatasu ja kannavad näiteks Pikaru päevinäinud Volkswagen Passati kulud.

Pikaru tunnistab, et tema põhipalk ministeeriumis on tunduvalt väiksem kui tasu, mida ta saab töö eest nõukogudes. Kuid ta ei taha oma sissetulekut avalikustada, soovides vältida kolleegide kadedust.

Pole ka midagi imestada, sest mõne riigiametniku 200 000kroonise aastasissetuleku avalikustamine Äripäevas mõni aeg tagasi tekitas majandusministeeriumis paraja paanika ja pani inimesed üksteisele näpuga näitama. Kuus 20 000 krooni ringis teeniv Pikaru sattunuks ilmselgelt kahtluste küüsi.

Oma riigiametniku säästud on Kalev Pikaru paigutanud Saku külje all männisalus asuvasse 260 m2 suurusesse kaunisse kodusse, kuhu ta 1986. aastal sisse kolis. Seal kasvatab ta koos naisega kolme poega ja tütart ning toetab vanemat poega, kes õpib kõrgkoolis. Omaenda kätega korda seatud kodu ja kõrvalhooned peegeldavad tema varasemaid vägitegusid. Aastal 1992 pani ta koos oma sõbra ja ülikoolikaaslase Edur Pärnaga Hispaanias kuu aja jooksul püsti kaks maja kogupinnaga 400 ruutmeetrit. «See oli hea loksutus, raputas keha täiesti läbi,» meenutab Pikaru.

Pärna sõnul on Kalev kogenud ehitusmehena osalenud paarisaja eramaja ehituse juures. Hispaaniale eelnes töö töödejuhatajana Tallinna rohelise vööndi metsamajandis ja ehitusega tegelevas kooperatiivis. Koos Pärnaga on tal kahasse firma PP Ehitus, mis on kolme protsendiga osanik Estimpeksi erastanud ASis Beta Invest. Beta ülisuure pakkumise kohta Estimpeksi erastamisel ei oska Pikaru midagi öelda. «Sain PP Ehituse osalusest Beta Investis teada alles hiljuti. Küllap on Betal midagi kavas ette võtta soolalaoga, mille riik vägivaldselt Estimpeksi varadest eraldas,» ütleb Pikaru.

Pikaru räägib, et rahaliselt sai ta jalad alla just Hispaanias maju ehitades. Palju ta seal täpselt teenis, jätab enda teada, aga praeguse riigiametniku palgaga ei suudaks ta omale lubada suurt ja mugavat maja koos vastuvoolu imiteeriva basseiniga. Lisaks sellele on tal kõigi Tallinna börsi põhi- ja lisanimekirja kuulujate aktsiad. «Minu portfell pole just kuigi suur, oman igas ettevõttes kõige rohkem paarsada aktsiat,» räägib ta. Tema õnn, et ostis õigel ajal näiteks Tallinna farmaatsiatehase aktsiaid, ja möödunud aastal võttis välja mitmekümnetuhandelise kasumi.

Pikaru naaber Sakus on metsaameti peadirektor Andres Talijärv. «Ta on üks kõva askeldaja,» iseloomustab ta Pikarut. «Vanasti, kui oli veel puuküte, siis hakkas ta juba hommikul vara puid tegema. Sellega näitas ta halba eeskuju külanaistele, kes oma meestel magada ei lasknud,» räägib Andres Talijärv.

Suurerastamine saab järgmisel aastal otsa ning jäävad vaid üksikud pisiobjektid, mille haldamiseks pole maksumaksjatel vaja ametnike armeed ülal pidada. Tänaseks on asekantsler Tarmo Rubeni alluvusest läbi käinud kokku 56 inimest. Järel on 11.

Tegelikult tuli professionaalne ehitaja Kalev Pikaru 1993. aasta suvel majandusministeeriumisse riigiettevõtteid haldama aastaks-paariks. Vähemalt nii kiiresti lubati erastamisega lõpule jõuda. Miks siis ei saadud? Pikaru meelest on siin oma osa erastamisagentuuril, kes pole suutnud piisavalt kiiresti ettevõtteid maha müüa.

Plaanitud paarist aastast on saanud neli. Järgmisel aastal kavatseb minna ka Pikaru, kelle töö vili elab edasi sellistes suurettevõtetes nagu EMEX, Estimpeks, Tallinna meretehas, Eesti Kütus, Esoil, Silmet ja Dvigatel.

Endise kolleegi Eke Roo sõnul tegi Pikaru oma tööd korrektselt. Ta ei muutunud ettevõtteid hallates kunagi pesuehtsaks bürokraadiks, kes otsib alatasa ettekäändeid, kuidas tööst ja vastutusest kõrvale hiilida, räägib Roo.

Samas ei mõista Roo, kuidas on võimalik nii kaua riigiametis vastu pidada. «Mina olin riigitööl kolm aastat ja isegi see oli liiga pikk aeg elust ära raisata. Tundsin selgesti, et hakkan ärielus ajast maha jääma,» tunnistab ta. «Pikarust võib saada pärast Rubeni lahkumist järgmine asekantsler,» märgib Roo.

Pikaru enda sõnul pole asekantsleri amet sugugi nii ahvatlev, nagu esialgu paistab. Teatavasti kaob asekantsleri ametisse asudes võimalus olla ettevõtete nõukogudes ja saada lisatasu.

Tehnikaülikooli meeskoor on aateline ühendus, kus ka rasketel aegadel hõõgus eesti vaim, kirjeldab Pikaru oma teist armastust, millega ta 1978. aastal koos Tarmo Rubeniga liitus. Riietuses kasutati juba stagnaajal sini-must-valget sümboolikat, sisuliselt on meeskoor regulaarsete koosolekute ja lõbuõhtutega korporatsioon.

Pikaru on aktiivne osaline meeskoori autorallidel. 1984. aastal sõitis Sapikaga Taeblasse ja 1987. aastal Ladaga Viljandi järve äärde Sammulisse.

Möödunud aastal liitus Pikaru Saku Lionsi klubiga. Heategevuskontsertide ja ballide kaudu on Lions toetanud Saku muusikakooli, lasteaeda ja keskkooli.

Kuhu edasi? «Kui Kalev riigitöölt ära tuleb, siis on tal Puumas koht valmis vaadatud,» räägib Pikaru hea sõber Edur Pärna. Puuma toodab Aegviidus puitkonstruktsiooniga ühepereelamuid. «Läheksin sinna hea meelega,» nõustub Pikaru.