Saarlased on visad ja jonnakad. Oma asja ajama. Saaremaal on läbi aegade kõrvuti tegutsenud 3 raadiojaama, 2 TV-stuudiot ja peotäis ajalehti. Pisemate üritajate väljasuremise järel on turule jäänud kaks kanget -- Meie Maa ja Oma Saar.

Omaaegse Kommunismiehitaja ja Saarte Hääle järeltulijana oli Oma Saarel parem stardipositsioon, ta võis kindel olla saarlaste konservatiivsusele, kes niisama lihtsalt oma harjumusi ei muuda ja paati ei vaheta.

Kaua kiratsenud Meie Maa hakkas edenema, kui lehe ostis omal ajal ka Saarte Häält jahtinud välissaarlase Arne Pagili firma Saaremaa Raadio.

Sealtpeale jätkus kaika tirimine igal rindel. Mõlema lehe omanikud ihkasid Saaremaa ajakirjanduslevi agentuuri. Kõvem oli Oma Saar. Konkurendid ei mahtunud ära ühte trükikotta. Nüüd on mõlemal isiklik trükiasutus. Omasaarlased said Bornholmi sõpruslehe abil mullu püsti oma trükikoja. Ka Meie Maa tähetund on lähedal. ME Saarte Trükikoda ostukonkursi läbis edukalt Pagili firma. Mis tuleb edasi, näitab aeg.

Lugeja jaoks võib lehtede konkureerimine küll tulu tõstvana paista, ometi on sellega jõutud tasemeni, kust palju enam edasi ei suudeta. Konkurendi ületrumpamisega kurnatakse rohkem iseennast. Teisalt -- ajakirjanike üleküllusega Saaremaa kiidelda ei saa. Kirjutajad on sisulise kvaliteedi huvides upitanud lehtede ühinemise ideed. Pilamisi pakuti ka nime -- Meie Oma Saare Maa. Ajakirjanikud oleks ammu nõus ühises tsunftis töötama, omanikud paraku mitte.

Kompromissidega äri edendamine ei tundu sealmail kirjastajaile vastuvõetav olevat. Olgugi et jagamine tõotab suuremat tulu, näib meelepärasem iga hinna eest oma asjast kinni hoida ja vaimusilmas konkurenti välja suremas näha.