Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ka regresseeruval tulumaksul on jumet
Maksusüsteem mõjutab majanduse mitmeid tegureid ja nähtusi nii lühi- kui pikaajaliselt. Seni on rangetes maksuteooriates piirdutud eeskätt lühiajaliste efektide, ainelise kapitali, ühtlaste sotsiaalsete gruppide, determinatiivsete suuruste jne arvestamisega. Moodsa majandusteooria seisukohalt on just inimkapital majanduses olulisim kasvumootor ja pikaajalised intertemporaalsed ja generatsioonidevahelised seosed tähtsad maksusüsteemide efektiivsuse analüüsimisel.
Viimastest seisukohtadest lähtudes on hollandi teadlased A. L. Bovenberg ja C. van Ewijk avaldanud teoreetilise uurimuse (Progressive taxes, equity, and human capital accumulation in an endogenous growth model with overlapping generations. -- Journal of Public Economics, Volume 64, No 2, May 1997.), milles selgitatakse ka progresseeruva tulumaksu mõju inimkapitali akumulatsioonile. Selgub, et valitud lähte-eeldustega, osaliselt kattuvate generatsioonidega mudeli puhul maksude progresseeruvus pidurdab inimkapitali kogunemist ja seega ka majanduse pikaajalist kasvu.
Autorid vaatlevad ka regresseeruva maksusüsteemi rakendamisküsimusi. Kuigi selline süsteem stimuleeriks inimkapitali kasvu, oleks rakendamine siiski seotud keerukate probleemidega, eeskätt jooksvas põlvkonnas majandusliku õigluse tagamise ehk Pareto-optimaalsuse kindlustamisega. Viimase saavutamine nõuaks suurema avaliku sektori võla pärandamist järgnevatele põlvkondadele.