Kui ma mõni aeg tagasi Riia linnas lätlastega ühise pidulaua taga istusin, küsis lauanaaber häbelikult, kas ta võib mulle eestlastest ühe anekdoodi rääkida. Lubasin tal seda teha ja kuulsin lugu ühest hästi lollist eestlasest, kes endastmõistetavalt lätlasele ja leedulasele nii mõistuse kui füüsise poolest alla jäi.

Nali naljaks, aga nii sellest anekdoodist, kui ka mõnest hilisemast vestlusest kumas läbi üldine kadedus, kuni selleni välja: «Ah, mis teil seal viga, soomlased ja rootslased külje all! Küll nemad teid poputavad!»

Nii polegi mingi ime, kui pärast Euroopa komisjoni liikmete kommentaare Eesti eelistamise kohta sellepärast, et siin on toimiv turumajandus ja väliskaubandus on vaba, tõttas Läti president Guntis Ulmanis kritiseerima Eesti seisukohti Euroopa Liidu laienemise suhtes. Seejuures purustas ta müüdi balti rahvaste sõprusest ja riikide koostööst, mida siiani niinimetatud Rüütli assamblee on püüdnud külvata.

«Ma tahan eestlastelt küsida -- kui aviisi põhjal oleks esimesse ringi pääsenud Leedu ja mitte Eesti, kas Eesti ütleks siis ikka, et üks on parem kui mitte ükski?» ütles Läti president.

Ma arvan, et mitmed meie poliitikud oleksid sellisel juhul esinenud sama heitlike avaldustega, kuid õnneks lahenes asi meile teisiti. Positiivselt. Seda tänu mitmetele edukalt läbi viidud reformidele ning kiirele majandusarengule, mis annavad lõunanaabritele mitmes mõttes tõepoolest silmad ette.

Ometi pole lätlastel kadetsemiseks ega eestlastel uhkustamiseks põhjust, sest üksteiselt mõõtu võtta on veel küll ja küll. Alates kasvõi sellest, et lätlaste varesepildiga ?okolaadi-kohupiimapulgake sundis siinseid piimatöötlejaid jälle jalgratast leiutama, ja lõpetades asjaoluga, et sealsetel lattidel on siinsete pankade lõhn man.