Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kuidas peatada pistisevõtt?
Olen mõelnud niisugust varianti, et kriminaalkoodeksis peaks eksisteerima paragrahv ainult altkäemaksu võtja suhtes. Ja andja suhtes lihtsalt -- ametnik võtab selle raha ta käest ja kannab riigi tuludesse.
Sel juhul kaob see suletud ring, mis meil on nõukogude ajast pärit. See, kes võtab, teab, et alati võib see, kes andis, välja lobiseda, võib teatada sellest kuhugi. Andja karistada ei saa. Karistada saab ainult võtja ning see karistus võiks isegi suurem olla.
Praegu on tekitatud selline suletud ring, et ei julge üks ega teine rääkida. Ja mis viga siis niimoodi altkäemaksu võtta.
Altkäemaksu võtmine ei ole üksikküsimus, see on ilmselt laiem probleem.
Kontroll peaks suurem olema. Just sisemine kontroll ettevõtetes, kui seal suudetakse sellega kuidagi toime tulla. Sest tagajärgedega on väga raske võidelda. Iga üksikut altkäemaksu juhtumit peab tõendama, kasutades kõiksugu jälitusmeetodeid, ja see on üsna raske toiming. Kontroll peaks ikkagi altpoolt tulema.
Töötasudes on võib-olla ka mingil määral küsimus, kuigi ma ei tea konkreetse juhtumi puhul, kui suured on inimeste töötasud. Palk peaks ikkagi nii kõrge olema, et konkurents ukse taga sunnib pistist mitte võtma.
Kui see tõesti on nii, siis tuleb need inimesed vallandada, esiteks. Siin ei saa teist juttu üldse olla.
Teiseks kõik see, mis puudutab maa- ja omandireformi Tallinnas, tuleks võimalikult lihtsustada.
Minu seisukoht on, et otsustamine tuleb viia linnaosa tasandile ja ainult vaidlusalused küsimused tuua linnavalitsusse.
Arvan, et kui see seisukoht on vastu võetud, siis tuleb sellest väga palju rääkida, et inimesed, kes tahavad midagi kas tagasi või kätte saada, teaksid täpselt, kuidas asjad käivad. Sest kui inimene teab täpselt, kuidas asi käib, siis kaovad igasugused altkäemaksud ja muu taoline.
Esiteks organisatoorsed meetmed. Korruptsiooniseadus ju ütleb, et iga riigiametnik peab näitama, millised on tema tulud ja omand. Et igasugused konkursid oleksid avalikud, maareformi puhul võiks ka rohkem avalikustamist olla. See tähendab ka erinevate õiguskaitseorganite ja ametkondade koostööd.
Teised meetmed on kriminaalõiguslikud. Et on vastu võetud ja parandatud seadusi, et altkäemaksu võtmisega aktiivsemalt võidelda. Alates korruptsiooniseadusest ja lõpetades teatud jälitustegevuse võtetega.
Ja kolmas on igasuguste tehingute võimalik avalikustamine, mille juures on ka meedia roll oluline.