2. november 1997 kell 22:00

Kaitsejõud on õppevälja leidmisega hädas

Kaitseministeeriumi asekantsleri Eero Vaarmanni sõnul võtab polügooni rajamine uude kohta 2--3 aastat aega. «Polügooni suuruseks peab olema umbes 150 ruutkilomeetrit. Tuumala, kus toimub ohtlik tegevus, moodustab sellest ühe kümnendiku, ülejäänu on ohutsoon,» selgitab Vaarmann. Ta kinnitab, et polügooni ülalpidamine annaks pidevat tööd 18 inimesele ja lisaks hooajalisi töid metsa- ja õppealade hooldamiseks.

Järgmise aasta riigieelarvesse pole polügooni rajamiseks või senise polügooni kasutuselevõtmiseks kulutusi planeeritud.

Kaitsejõudude keskpolügooni puudumine jätab lünga kaitseväe väljaõppesse ja takistab Eesti peamiste rahvusvaheliste julgeolekualaste kohustuste täitmist, et tagada riigi püsimine, väidavad kaitsejõudude esindajad.

Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Peeter Lorents ütleb, et kaitsevägi vajab polügooni suure tulejõuga relvadest laskmiseks ja suurte taktikaliste üksuste väliõppuste korraldamiseks. «Polügooni koha valikul pole küsimuse all mitte maksimaalselt head taktikalised tingimused ja minimaalne maksumus, vaid mõistlik optimum,» leiab Lorents.

Kaitsejõudude polügoonile koha leidmisel arvesse võetavatest kriteeriumitest nõuab üks, et polügoon ei jää rahvusvaheliste lennukoridoride alla. See nõudmine tähendab, et rohkem kui 80 protsenti Eesti territooriumist ei sobi sõjaliste suurõppuste korraldamiseks.

Teised tingimused, mis nõuavad polügooni läbiva jõe olemasolu, lähedust raudteele ning minimaalselt kinnistuid ja kommunikatsioone alal, sunnivad valijaid vaatama paratamatult Kuusalu vallas asuva Aegviidu polügooni poole.

Kuusalu valla elanikud on polügooni rajamise vastu, sest nad tahavad vabaneda militariseeritud valla mainest. «Me poleks sajaprotsendiliselt vastu, aga seni pole meiega sellest tegelikult räägitud,» ütleb vallavanem Enn Kirsman.

Seni on Kuusalu vald suhelnud polügooni teemal valitsusega peamiselt ajakirjanduse kaudu. «Me tahame, et meie valla territooriumil saaksid inimesed vabalt liikuda,» räägib Kirsman. «Me ei taha, et meie elanike maid naeruväärse hinna eest riigistataks. Me tahame, et meiega räägitaks.»

Kaitseministeerium on tellinud polügoonile sobiva asukoha leidmiseks kaks ekspertiisi. Eelmisel aastal tellis ministeerium ökoloogia instituudilt ekspertiisi Põhja-Kõrvemaa maa-alade sobivuse kohta polügooni asukohaks. Instituut jõudis järeldusele, et Põhja-Kõrvemaad ei tohi sõjalistel otstarvetel kasutada. Ekspertiisaruanne kirjeldas aga fantaasiarikkalt kuni kümne meetri sügavusi mürsulehtreid, mida õppustel tekitada võidakse. Õnneks ei näe Eesti kaitseväelased sellistest sõjamängudest undki.

Ökoloogia instituudi järeldused toetavad ka keskkonnaministeeriumi vastuseisu Aegviidu polügooni kasutusele võtmisele.

Mais moodustasid keskkonna- ja kaitseministeerium ühiskomisjoni, kes valis konkursi alusel kaitsejõududele sobivaid laskeväljakuid ja polügooni otsima volitatud firmaks keskkonnauuringute firma Georemest. Georemest saatis välja viis töögruppi, kes analüüsisid 24 võimalikku laskeväljakute ja polügoonide alternatiivi.

Ainsa variandina pakub Georemest kaitsejõudude keskpolügoonina välja 157 km² suuruse Tapa--Tõõrakõrve ala, mis jääb Põhja-Kõrvemaa maastikukaitseala, Lahemaa rahvuspargi ja Ohepalu looduskaitseala vahele.

Kaitsejõudude seisukohalt on Tapa--Tõõrakõrve ala liiga lauge reljeefiga ja on liiga metsastunud. Erinevatel hinnangutel tuleks seal teha raietöid 233--325 hektari ulatuses. Georemesti seisukoht on, et see on üks kergemini korrigeeritavaid kriteeriume.

Tapa--Tõõrakõrve maa-ala pinnasereljeefi kunstlikku muutmist ei peeta võimatuks, kuid see on kulukas. Selle maa-ala pluss on aga asustuse pea täielik puudumine. Ümberasustamist või polügooni huvides tööle rakendamist vajaks kolm metsavahti, kes on kõnealuse ala ainsad elanikud.

Aktiivset vastuseisu polügooni rajamisele Tapa--Tõõrakõrve alal osutavad aga tõenäoliselt ligi 20 tagastatud kinnistu või lahusmaatüki omanikud, kes nõuaksid riigilt maa võõrandamise korralikku kompenseerimist.

Aegviidu polügoonil on 50 aastaga välja ehitatud ohutusrajatised, rajatud laskesektoriteks metsasihid ja loodud ligipääsuteed. 1994. aastal võttis Harju maavalitsus 13 000 hektarit Põhja-Kõrvemaast maastikukaitsealana looduskaitse alla. «Tollased looduskaitsepiirangud võeti vastu, et pitsitada Vene vägesid,» väidab riigikogu liige Peeter Lorents. «See, mis sobis ühel kindlal ajal ja poliitilises kontekstis, on täna tarbetu,» lisab ta.

«Kui Eestisse polügooni üldse teha, siis vana koha peale, sest seal on maa pommidest puuritud ja mets rikutud,» toetab Kuusalu valla keskkonnaameti juhataja Priit Adler kava võtta kasutusele Aegviidu polügoon. Ta süüdistab aga kaitsejõudude peastaapi suhete rikkumises kohalike elanikega. «Pärast seda, kui kaitseväelased võtsid metsas kinni suure ja hästi relvastatud salaküttide jõugu, tegime ettepaneku koostöölepingu sõlmimiseks, mis teeniks nii sõjaväelaste, metsameeste kui looduskaitsjate huve, kuid peastaap keeldus sellest,» lausub Adler.

Keskkonnaministeerium ei nõustu taganema nõudmisest, et kaitseväe polügoon peab asuma väljaspool olemasolevaid looduskaitsealasid ja rahvusparke. «Keskkonnaministeerium surus maastikukaitseala valitsuses läbi ja nüüd ei saa enam taganeda, sest ta kardab oma maine pärast nii Eestis kui Brüsselis,» väidab Kuusalu valla keskkonnaameti juhataja.

Põhja-Kõrvemaa üks suuremaid maaomanikke on keskkonnaministeeriumi infosüsteemide büroo juhataja Vahur Eenmaa. Tema rohkem kui 900 hektari suurune Mähuste kinnistu jääb oluliste polügooni rajatiste alla.

Eenmaa soovib oma maavaldust kasutada metsanduse, turismi ja jahindusega tegelemiseks. Ta pole vastu, et tema maid kasutataks militaareesmärkidel, kui see oleks talle majanduslikult kasulik.

«Tehingu eelduseks on mõlemapoolne kasu,» ütleb Eenmaa. Tema maavaldusi on kaitsejõud vastastikusel kokkuleppel varemgi kasutanud. «Käitutud on korrektselt, minule mingit kahju sellest ei ole tekkinud,» avaldab ministeeriumiametnik valmisolekut kaitsejõude aidata.

Neljapäeval toimus Kuusalu vallavalitsuses emotsionaalne rahvakoosolek, mille kutsus vallaametnike toel kokku Maardu linnavolinik ja Isamaaliidu liige Sille Laisaar, kes on abielu kaudu kahe kinnistu kaasomanik Tõõrakõrve alal.

«Tänu Laari sirgeseljalisusele näidati 1994. aastal sõjaväele seda,» demonstreeris Laisaar võiduka lobby-töö märgiks läbi rusikate pistetud pöidlaid. «Praegu on kolmas vabariik. Seda vabariiki, mida mina kaitseksin, pole olemas. Aset võib leida uus represseerimise fakt.»

Hetkel kuum