5. november 1997
Jaga lugu:

Lihatööstusi ootab pankrotilaine

«Aasta pärast on pankrotistunud viiendik praegu tegutsevatest lihatööstustest,» ennustab Karree lihatööstuse juhataja Kalev Villem.

Lihaliidu andmeil on Eestis 22 suuremat lihatööstust, 68 kohaliku tähtsusega väiketööstust ja 147 tapapunkti, mis töötavad vastavalt vajadusele.

Viimase aasta jooksul on tooraine lihatöösturite andmeil kallinenud kuni kolmandiku võrra, liha ja lihatoodete hinnad poes on aga tõusnud vaid 5--6 protsenti.

Statistikaameti andmeil oli 50 ja enama töötajaga lihatööstuste keskmine rentaablus selle aasta esimeses kvartali miinus kuus ja teises kvartalis üks protsent.

Kuna mõned aastad tagasi vähenes järsult teraviljakasvatus, on pidevalt taandunud ka kohalik lihatootmine, mis omakorda sunnib tööstusi kuni poole vajaminevast toorainest importima.

Väiksemad tööstused, kes impordivad väiksemaid lihakoguseid, peavad nende eest maksma aga kuni viiendiku võrra suurtööstustest kõrgemat hinda.

Kohaliku tooraine hinna on üles ajanud ka viimasel ajal siin aktiivselt tegutsevad Lätist pärit liha kokkuostjad. «Olukord on tragikoomiline -- ühelt poolt toome tohutuid lihakoguseid sisse, teisest otsast veame aga välja,» sõnab Villem. «Aga mis teha, lätlased pakuvad omadest kõrgemat hinda ja tootjat huvitab vaid hind.»

Läti on kehtestanud sealihale kaitsetollid, kuid Eestiga kehtib tal vabakaubandusleping ja seetõttu saavad lätlased Eesti tootjatele liha eest kõrgemat hinda pakkuda. Lihatööstuste juhtide kinnitusel on lätlased siin ringi käinud umbes kuu aega.

Lihatootja lihaühistu Viru juhatuse esimees Urmas Laht sõnab, et lihapuudus Eestis hakkab tõenäoliselt veelgi süvenema, kuna põrsaste sündivus väheneb.

«Pole mingit märki, et asi paraneks,» lausub ta. «Sellepärast ennustan, et aasta pärast tuleb hulgaliselt pankrotte,» ühineb Laht lihatöötlejate arvamusega.

Neli tonni lihatooteid päevas tootva Nõo lihatööstuse juhatuse esimehe Toomas Kruustüki sõnul ähvardavad pankrotid eelkõige tööstusi, mille toodang on alla tonni päevas.

«Samas, ka suurtel läheb raskemaks, sest suurt kogust toorainet on raske kokku saada,» nendib ta. «Kõige kergemini elavad toorainenappuse üle keskmise suurusega tööstused, kellel on sõlmitud pikaajalised lepingud tootjatega.»

Kruustükiga nõustub ka Valga liha- ja konservitööstuse direktor Elmut Paavel. «Need endistesse sigalatesse tehtud ettevõtted ei saa enam kaua sel moel eksisteerida,» sõnab ta.

«Mitte ühegi arvutuse põhjal ei tule tööstus toime, kui toota tonn päevas ja siis vorstid latthaaval turule vedada.»

Alla tonni tootvaid lihatööstusi on küll umbes kaks kolmandikku kogu lihatööstuste hulgast, kuid mahuliselt annavad nad kuni 20 protsenti kogu Eesti lihatööstuste toodangust.

Tarva lihakarni juhatuse esimees Jaak Saks sõnab, et pankrotilaine tulekule aitab kaasa ka riik, kui kehtestab sealihatollid.

«Kui ikka tooraine 35 protsenti kallineb, siis on kindel, et paljud tööstused kukuvad käpuli,» leiab ta.

Ka Kalev Villem ütleb, et tollimaksude kehtestamine on järjekordne hoop lihatööstustele.

«Riik sellest oluliselt ei võida,» märgib ta. Kui kehtestada sealihale 35protsendiline tollimaks, teeniks riik arvutuste kohaselt sealt 26 miljonit krooni, räägib Villem. «Sellest ainuüksi 15 miljonit krooni kuluks tolliaparaadi paikapanemiseks.»

Pankrotilaine üheks põhjuseks on ka turgude seadus, mille valitsus tahab kehtestada järgmisest aastast. Seadusega keelatakse turgudel liha- ja vorstitoodete müük.

«Väiksed lihatööstused kaotavad siis oma ainukese müügikanali -- turud,» ütleb Villem. Lihatöösturite kinnitusel moodustab nn must turg kolmandiku kogu lihaturust. «Enamik väikesi tööstusi ainult tänu sellele elabki,» nendib Villem.

Rahalises vääringus kaotab riik iga aasta maksustamata liha müügi tõttu kuni miljard krooni.

Elmut Paavel Valga lihatööstusest leiab, et pankrotilaine vallandumise üheks põhjuseks on lihatööstuse ülearune tootmisvõimsus. «Kui ekspordivõimalusi ei leita, lähevad mitmed hingusele,» on ta kindel.

Mõnetonnise päevatoodangu mahuga Vastse-Kuuste lihatööstuse juhataja Urmas Jürgensoni sõnul puudub väikestel tööstustel võimalus tootmisse investeerida. «Enamik neist tuleb vaevalt ots otsaga kokku, mis investeerimisest seal veel rääkida,» lausub ta.

Riigikogu on küll deklareerinud, et me peame oma rahva ära toitma, kuid mingit riiklikku programmi ju pole, ütleb Villem. «Lihatööstus on suur majandusharu, riik peaks selle jaluleaitamiseks tegema investeeringusoodustusi,» paneb ta ette. «Näiteks vabastada tööstused käibe- ja tulumaksust.»

Lihatööstus on praegu ainuke toiduainetööstuse haru, kus praktiliselt puudub väliskapital. Lihatööstuste juhtide sõnul tekitaks ühe tugeva välisfirma tulek siia päris korraliku segaduse.

«Tugev firma suudab toota kohalikest tegijatest madalama hinnaga ja nii suretab ta nii mõnegi siinse ettevõtte välja,» leiab Kalev Villem, kes on ise pidanud oma firma osaluse müügiks läbirääkimisi Soome kontserniga LSO Food.

Jaga lugu:
Hetkel kuum