Kaablimonopolide seadus

Nii mõjub veidralt eelnõu koostajate väide, et seaduse eesmärk on vaba konkurentsi tekitamine telekommunikatsiooniturul. Ainuke konkurentsialge võiks olla punktis -- tegutsemisloa annab kohalik omavalitsus avaliku konkursi võitjale. Siin on aga peidus soodne pinnas korruptsiooniks. Firma kümne aasta majandustulemused satuvad sõltuvusse ametnike suvast. Kes paremini kohaliku volikoguga läbi saab, võib järgmised kümme aastat end kindlalt tunda. Selline ühe majandusvaldkonna reguleerimine ei ole õige.

Mäng käib põhiliselt Tallinna turu pärast ja läbipaistvalt ühte väravasse. On ju seadusel ka tagasiulatuv jõud. Eelnõu kohaselt kuulub kaabeltelepiirkondade määramine kohalike omavalitsuste pädevusse, kusjuures varem omavalitsustega sõlmitud lepingud jäävad jõusse. Kui Levicomi gruppi kuuluval Tallinna Kaabeltelevisiooni ASil oli juba enne seaduse ettevalmistamise algust tegutsemise ainuõigust andev leping taskus ja eelnõu ettevalmistanud töögruppi kuulub ka Levicomi grupi nõukogu esimees, on arusaadav seaduse eesmärk ja tulemus ette teada.

Eelnõu tagant aimub selgesti Levicomi soov Rootsi Telia AB senist laiaulatuslikku tegevust Eesti turul piirata. Soov ühe monopoli tiibu kärpida on kiiduväärt, ent vahendid, mida Levicom kasutab, valed. Eelnõus on sätestatud 25% piiritletud osalusmäär eri teenuseid pakkuvates sidefirmades, et välistada Telia võimalikku monopoli teket Eesti telekommunikatsiooniturul.

Samas aga luuakse seadusega ühe monopoli asemele teine.

Kontsessioonide ja mono-polide aeg peaks Eestis möödas olema. Teede- ja sideministeeriumi sideosakonna juhataja asetäitja Marju Laur väidab, et eelnõu on täielikus kooskõlas Euroopa Liidu direktiividega. Samas on Euroopa Liit võtnud suuna telekommunikatsioonituru liberaliseerimisele. Euroopa komisjonis valminud seaduseelnõu kohaselt saavad kliendid vabalt vahetada operaatorfirmat ja võivad oma senise telefoninumbri uue operaatori juurde kaasa võtta.

On vale karta, et kaabellevi-iturg on kiratsev äri ja investeeringud siia kasvuhoonetingimusi tekitamata ei tule. Pigem peitub monopoliseerimissoov selles, et praegused turul olijad on saamatud vabas konkurentsis püsima. Loomulikult on lihtsam endale mingi riigi garanteeritud nn varumispiirkond pikemaks ajaks kätte saada ja seal rahulikult tegutseda. Keegi kuklasse ei hinga ja pingutama ei sunni.

Toimetus ei ole nõus väitega, nagu oleks kaabeltelevisioon olemuselt loomulik monopol. Liberaalses turumajanduses reguleerib turg end ise ja ei ole riigi rida muretseda, kas kaks paralleelset kaabelvõrku end ära tasuvad või mitte. Eriti kui on juba välja töötatud uus tehnoloogia, mis võimaldab andmeside edastust ka elektriliine pidi ja kaotab vajaduse vedada kaabel iga kliendini eraldi.