POOLT

Majanduses on tavaline, et infrastruktuuriäri on oma olemuselt loomulik monopol.

Monopol on kahjulik, sest suurema kasumi teenimise eesmärgil aetakse hinnad hästi kõrgele. Teine asi on see, et kuna ei ole turumajanduse isetoimivat regulatsiooni, siis on oht, et teenuse kvaliteet halveneb. Infrastruktuuriäris annab aga vaba konkurents kahjuks täpselt sama tulemuse. Kui lubatakse paralleelseid infrastruktuure, siis hinnad tõusevad ja teenuse kvaliteet halveneb. Põhjus on selles, et turg ei suurene ja jaotub mitme turul osaleja vahel. Selleks, et seda teenust pakkuda, tuleb teha ikkagi sama palju investeeringuid.

Kuna turg on jagatud mitme konkurendi vahel, siis tulud on nii mitu korda väiksemad, kui mitu konkurenti on turul. Järelikult tasuvusaeg läheb pikemaks. Selleks, et tasuvusnäitaja oleks parem, tõstetakse hindu või investeeritakse vähem ehk ehitatakse välja kehvem võrk.

Loomulik monopol tähendab, et majanduslikku ruumi ei ole rohkem kui ühele ja kaabeltelevisiooniäri on loomulik monopol. Kui me nüüd seadust ei tee ja lubame justkui vaba konkurentsi, siis tegelikult tekib reguleerimata monopol, kus monopolil ei ole mitte mingisuguseid kohustusi riigi ees ja puudub täielikult regulatsioonimehhanism hindade ning teenuste kvaliteedi osas.

Kujutage ette, mis meie riigi majandusest saab, kui me lubaksime infrastruktuuris reguleerimata monopoli. Kui hommikul tööle sõites on meil võimalik valida kolme konkureeriva tänava vahel või korterisse jookseb sisse kolm kanalisatsioonitoru, neli elektriliini, viis veevärki. Kes selle kinni maksab? See on ju suisa totrus. Seadusandjal on suur vastutus, et need valdkonnad oleks reguleeritud.

VASTU

Kui Eesti tahab jääda avatud majandusega riigiks, siis on äärmiselt kahetsusväärne, kui me nüüd ühes majandusharus otsustame luua monopoli. Sel kaabelleviseaduse eelnõul oleks olnud mõte aastal 1992.

Siis oli tõesti raskusi, et välisinvestoreid siia meelitada ja oli võib-olla tõesti vaja anda investoritele täiendavaid riiklikke garantiisid. Praegu, kui on näha, et kaabeltelevisiooni turg on suhteliselt magus tükk, ja kõik üritavad siin toimetada kuis jõuavad, on kahetsusväärne, et üritatakse mingile konkreetsele firmale eelis anda.

Oponendid üritavad jätta muljet, et tegemist on samasuguse loomuliku monopoliga, nagu on vesi või kanalisatsioon.

Tegelikult ei ole kaabelside näol tegemist loomuliku monopoliga. Tõmbaksin pigem paralleeli mobiiltelefonsidega.

Loomulikult on kahe võrgu rajamine pisut kallim, aga unustatakse ära, et investeeringud on ainult osa kuludest. Teised kulud on kinni konkreetses kliendis.

Kahe paralleelse võrgu rajamine ei ole kaks korda kallim kui ühe võrgu rajamine. Kindlasti võidab aga tarbija, kui tal on valikuvõimalus.

See on hästi näha GSM-operaatorite puhul ja samuti on see praegu hästi näha kaabeltelevisiooniäris. Möödunud nädalal alandas näiteks Tallinna Kaabeltelevisioon hindu Õismäel, et üritada paremini konkureerida STVga, kes samuti Õismäel tegutseb. Usun, et monopol ei oleks niimoodi käitunud. Praegu on olemas toimiv turg ja on mõttetu hakata kedagi siit jõuga välja suruma.

Nii WTO kui ka Euroopa Liit nõuavad kaabeltelevisiooniäris monopoli kaotamist aastaks 1998. Praegu valitseb monopoliprintsiip Inglismaal ja Prantsusmaal.

Skandinaavias on turg vaba. Stockholmis on näiteks neli kaablioperaatorit, kes tegutsevad ühel ja samal alal ja üritavad üksteisele hinna ja kvaliteediga konkurentsi pakkuda.

Arvan, et kaabelleviseadust ei ole üldse vaja. Vajalik oleks autorikaitse seadusesse mõningad punktid lisada ja anda ka võib-olla elektersideinspektsioonile suuremad volitused.