Enamlevinud vead raamatupidamise aastaaruandes

Kätte on jõudmas raamatupi-damise aastaaruannete koostamise kõrghooaeg, sest põhiosale ettevõtetest tähendas vana-aastaõhtu kõige muu kõrval ka majandusaasta lõppu.

Paraku jääb Eesti ettevõtete raamatupidamisaruannete keskmine tase veel kaugele sellest, mida tegelikult eeldab raamatupidamise seadus, rääkimata võrdlusest parimate näidetega mujalt maailmast. Alljärgnevalt mõningaid tüüpilisi üldist laadi puudusi aastaaruannete vormistuses.

Raamatupidamise seaduse aastaaruande lisasid käsitlevas osas on mainitud, et selgitada tuleks aastaaruande koostamisel kasutatud arvestusmeetodeid ja hindamisaluseid.

See lakooniline konstateering on ilmselt paljudele kas sootuks kahe silma vahele jäänud või pole selle tegeliku tähenduse üle sügavamalt juureldud. Seaduses järgnev viieteistkümnest punktist koosnev nimekiri loob mulje, et tegemist on ammendava loeteluga.

Tegelikult tähendab seaduses öeldu, et aastaaruandes tuleks tutvustada olulisemaid ettevõttes kasutatavaid arvestuspõhimõtteid. Näiteks tuleks tutvustada, mis meetodil kantakse varusid kuludesse, kuidas moodustatakse ebatõenäoliselt laekuvate nõuete eraldis ning millal loetakse nõuded lootusetuteks, mis on soetuste põhivarana arvele võtmise kriteerium, kuidas põhivarasid amortiseeritakse ja muud sellist.

Juhul kui arvestuspõhimõtteid eraldi blokina selgitataksegi, kipuvad selgitused pahatihti olema rabedavõitu ja keeleliselt konarlikud. See tuleneb peaasjalikult kogemuste vähesusest.

Eriti selgelt torkab säärane kodukootus silma juhul, kui aruanded tõlgitakse välismaiseid lugejaid silmas pidades inglise keelde.

Mitte just harva on tulnud kogeda, et välislugejas tekitab meie arvestuspõhimõtete selgitus nõutust.

Seda mitte niivõrd puhtkeelelistel põhjustel, kuivõrd seetõttu, et arvestuspõhimõtteid selgitatakse harjumuspäratu vaatenurga alt.

Arvestuspõhimõtete selgitus peaks jääma suhteliselt kõrgele abstraktsioonitasandile. Kirjeldused stiilis -- aastaaruande koostamisel on läbi viidud kassainventuur ja kõikne saldoküsitlus oluliste ostjatega või et põhivarade amortisatsiooni arvestust alustatakse vara soetamise kuust ning lõpetatakse vara mahakandmisele või müügile järgneval kuul -- sobivad küll hästi ettevõtte raamatupidamise sise-eeskirjadesse, kuid aastaaruandes jäävad naiivsevõitu kõlama.

Peale aruandeaastal kasutatud arvestuspõhimõtete suulise kirjeldamise tuleb põhjendada arvestuspõhimõtete muutmist tinginud asjaolusid ja numbriliselt ära näidata arvestuspõhimõtete muutuse mõju aruandeaasta tulemusele võrreldes eelmise perioodiga.

Arvestuspõhimõtete muutuse mõju võib olla teatud juhtudel silmatorkavalt oluline.

Eriti käib see näiteks tootmisettevõtete puhul selliste valdkondade kohta nagu varude hindamine, põhivarade tunnustamise kriteerium ja amortisatsiooninormid, erilaadsete väljaminekute kapitaliseerimine versus kuluks kandmine, laenukulude käsitlemine.

Pahatihti kipub aruannete koostajail arvestuspõhimõtete muutus kas ära ununema või hinnatakse selle mõju väljaarvutamist liialt töömahukaks ja püütakse lihtsalt maha vaikida.

Rahvusvaheliste raamatupidamise standardite kohaselt koosneb terviklik raamatupidamisaruanne bilansist, kasumiaruandest, rahavoogude aruandest ja lisadest.

Meie raamatupidamise seadus on degradeerinud rahavoogude aruande üheks paljudest lisadest, mis asub alles lisadepaketi lõpuosas.

Rahavoogude aruande kohta puuduvad raamatupidamise toimkonna ametlikud või ka muud põhjalikumad eestikeelsed juhendmaterjalid. Seepärast on rahavoogude aruandest kujunenud üks aastaaruande ebamäärasemaid valdkondi, kus võib kohata päris omapäraseid fantaasiavälgatusi.

Vältimaks olulisi hälbeid heast tavast, võiks eeskuju võtta vastavast rahvusvahelisest raamatupidamise standardist (IAS), mis esitab kaks rahavoogude aruande malli -- otsese meetodi (n-ö päris rahavoogude aruanne) ja kaudse meetodi.

Raamatupidamise üks fundamentaalseid põhimõtteid kõlab nii: sisu on tähtsam kui vorm ehk täpsemalt -- tehingute majanduslik sisu on tähtsam kui nende juriidiline vorm.

Aastaaruande koostamisel tasuks siiski aru anda, et sisu kõrval on tähtis ka aruande keeleline külg ja esteetiline vorm.

Eriti kui pidada silmas, et äriregistri vahendusel on aastaaruanne avalik dokument, millel on täita oma roll ettevõtte imago kujundamisel.

Näiteks tasuks väiksemate ettevõtete puhul jälgida, kas bilanss tuleb tingimata esitada kahel lehel või mahub see ehk ühele küljele (viimane oleks ülevaatlikum).

Mõttetuna mõjub aruande lisade paigutamine eri lehekülgedele, kui lisa koosneb vaid mõnest reast.

Aastaaruanne peaks olema iga ettevõtte vaatevinklist lähtudes vormistatud terviklik dokument. Lisade numeratsioon peaks lähtuma ettevõtte enese majandustegevuse eripärast, mitte aga sellest, milline number on antud ühele või teisele lisale raamatupidamise seaduse lisade loetelus.

Kui ettevõtte tegevuses on mõni oluline aspekt, mida raamatupidamise seaduses esitatud lisade loetelu ei hõlma, kuid millel võib olla oluline mõju aruandeinfo põhjal tehtavatele järeldustele, peaks soliidne ettevõte tõsiselt kaaluma täiendavate lisade koostamist.

On muutumas üha üldisemaks, et suuremad ettevõtted avaldavad peale ametliku aastaaruande (mis esitatakse äriregistrile) ka nn klantspaberi aruandeid, mida levitatakse oma klientidele, koostööpartneritele, (potentsiaalsetele) investoritele jt.

Eestis on küllaltki tihti juhtunud, et klantspaberil trükitud aruanded erinevad nendest, mille kohta audiitor on arvamust avaldanud. Kuid aruandesse on lülitatud ka audiitori järeldus-otsus.

Valdavalt on asi olnud selles, et trükki jõudnud aruannetes on piirdutud ainult bilansi ja kasumiaruandega ja lisad on sootuks «ära unustatud».

See peegeldab meie seadusandluse ja aruandluskultuuri arenguruumi.

Näiteks on Euroopa Liidu 4. direktiivis konkreetselt sätestatud, et kui avaldatava aastaaruande juurde lisatakse ka audiitori järeldus-otsus (mida tehakse peaaegu alati), peab aruanne olema täpselt seesama, mille kohta audiitor arvamust on avaldanud.

Kui avaldatakse aruande lühendatud variant, peab see asjaolu olema selgelt ära nimetatud.