Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Kas peab või ei pea?
Mõni aeg tagasi rääkis Tallinna Pirita linnaosa vanem Monika Salu ametnike arvu vähendamisest Pirital. Eilse Eesti Päevalehe avaloo valguses võib uskuda ja oletada, et ametnike hulka kärbitakse kohe väga olulisel määral, sest sealse linnaosa vanem suudab tõenäoliselt üksi mitme mehe töö ära teha.
Meeletu töörabajana on Monika Salu end näidanud oma ametiaja algusest peale. Esimese kahe nädalaga 1996. aasta jõulude eel jõudis ta näiteks teha nii palju, et teenis ära enda silmiski uskumatult, hämmastavalt palju preemiat: 32 110 krooni. Õnneks lubas eelkäijast jäänud kasutamata palgafond selle tal endale ka välja maksta.
Hämmastab, et selle tõsiasja avalikuks tulles jätkub Pirita linnaosa vanemal silmakirjalikkust õigustada end ebaeetilise olukorraga, kus ta lihtsalt peab iseendale käskkirjaga preemiat määrama. Ega ikka ei pea küll, kui ei taha, sooviks siinkohal jutule lisada.
Et riigiametid või elutähtsate teenuste osutajad pakuvad küberkurjategijatele huvi ei üllata kedagi. Tõsiasi, et igapäevaselt rünnatakse ka väikeettevõtteid tuleb ilmselt paljudele uudisena – sageli ka neile endile.