Monopoli lõppakord

Kui Eesti Põlevkivi juhtkond teatas hiljuti, et soovib sellel aastal põlevkivi tonni hinda 20% tõsta, siis vaevalt see kedagi väga üllatas.

Põlevkivi kaevandajal on alati tuhat põhjust, miks ta võrreldes möödunud aastaga nimelt 20% rohkem kulutab. Ja ega neile seal Jõhvis keegi vastu ei vaidlegi. Suure ettevõtte asi. Samas ega keegi ju rahul ka pole.

Väike lohutus, et valitsuse hinnakomisjon hinnataotlust veidi kärpis. Teada on, et Eesti Põlevkivi nõukogu nõustub, kui põlevkivi hind tõuseb elektrijaamade jaoks 15% ja põlevkivikeemiaettevõttele Kiviter 8%.

Kiviter, kes nõustuks äärmisel juhul paariprotsendilise põlevkivi hinna tõusuga, lubab üldse põlevkivi töötlemise lõpetada ja tänavale 2000 töötut juurde tekitada. Elektritootja Eesti Energia räägib kohe oma hinnatõusust. Elektrienergia hinna tõus aga paneb nördima meid kõiki, olgu põhjendus missugune tahes.

Mida siis teha? Ammu on räägitud, et põlevkivi tarbijad ehk Kunda tsemenditehas, Kiviter ja Narva elektrijaamad võiksid ise kaevandusi-karjääre omandada, ise kaevandada ja ise arvestada, kui kallis see põlevkivi nende jaoks on. Seda mõtet on vahelduva eduga ikka ja jälle üles kergitatud ja siis ka kohe maha tallatud.

Aga miks ta ikkagi nii ei võiks olla? Mis on selles mõttes halba? Räägitakse, et tegelikult ollakse isegi üldiselt nõus, et kaevandamine võiks põlevkivi kasutajate enda asi olla, kuid otsus on sedavõrd põhimõtteline, raske ja vastutusrikas, et parem on seda määramatusse kaugusse edasi lükata. Nii on see seni olnud.

Hiljuti teatas Eesti Põlevkivi nõukogu, et põhimõtteliselt võiks Kiviter kaevandamisloa saada. Loodan väga, et poliitiline saamatus teha raskeid otsuseid ei lõpeta seekord seda teemat.