Euroopa jääb konkurentsis alla

Läinud aastal Denveris G7 tippkohtumisel kiitis USA president Bill Clinton emotsionaalselt Ameerika liberaalset majandusmudelit, põhjustades kriitikat oma Euroopa kolleegide hulgas. Statistika keel on kiretum -- nädal tagasi avaldatud Euroopa tööstuse ja tööandjate konföderatsiooni (UNICE) Euroopa Liidu ettevõtete konkurentsivõimet käsitlevast uurimusest ilmneb selgesti allajäämine USA ja Jaapani arengule.

UNICE pilt Euroopast kujutab riikliku reguleerimise all stagneeruvat kontinenti, mille suurim sotsiaalne ja poliitiline probleem on tööpuudus -- 18 mln inimest.

Ettevõtluse tingimusi vaadates võiks küsida, kuidas Euroopa ettevõtted tihenevas globaalses konkurentsis üldse vastu suudavad pidada. Üldine maksukoorem on Euroopas 42,5% USA ja Jaapani 30% asemel. Olulisematest tootmissisenditest on elektri hind Euroopas ligi poole kõrgem kui USAs, kaubaveod on 40% kallimad ning kaugekõnede eest tuleb maksta kolm korda rohkem.

Interneti-ühendus on Euroopas peaaegu kaks korda kallim ning kui USAs on 1000 elaniku kohta 400 arvutit, siis Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias vaid 200.

Euroopa tööjõud on kallis. Kõrged tööjõukulud, millest ligi poole moodustavad mittepalgalised kulud, ja jäigad töökaitsereeglid on erasektorit ajendanud investeerima pigem kapitali- kui tööjõumahukasse tootmisesse. Erasektoris on kadunud ligi 3,5 mln töökohta, peamine juurdekasv on tulnud avaliku sektori arvel -- 7 mln töökohta.

Uus koorem ettevõtjatele on ka tööaja lühendamine, mis Euroopa firmade konkurentsivõimet veelgi vähendab. Ehkki USAs on tööaeg 2000 tundi aastas ja Saksamaal vaid 1500 tundi, on alates 1980. a hõive USAs kasvanud 30% ja Jaapanis 15%, Euroopas aga kõigest paar protsenti.

Erasektori asemel on Euroopas jõudsalt kasvanud avalik ehk riiklik sektor, moodustades 1996.--1997. aastal ligi poole Euroopa Liidu sisemajanduse kogutoodangust, Rootsis isegi 60%. Ühendriikides ja Jaapanis on avalik sektor stabiilselt moodustanud SKTst kolmandiku. Järsult on kasvanud sotsiaalkulutused, Prantsusmaal elab riigi abirahast 10% elanikkonnast.

Kulude kasvu on finantseeritud maksude tõstmisega, mis teeb Euroopast maailma kõige kõrgemalt maksustatud piirkonna. Tööjõukuludest moodustavad maksud (koos käibemaksuga) Euroopas 57%, USAs ja Jaapanis vastavalt 37 ja 33%. Keskmine Belgia tööline saab oma maksud tasa teenitud augusti viimasteks päevadeks, Jaapani tööline hakkab oma tarbeks raha teenima aprilli lõpust.

Kasvav maksukoorem on kanda järjest kahaneval töötajaskonnal, ELis on hõivemäär vaid 59,1%, USAs 75% ja Jaapanis 74,6% Naistest osaleb Euroopas tööjõuturul vaid 56,1% mis on ligi kolmandiku võrra vähem kui USAs.

Konkurentsi seisukohalt on ohu märk Euroopa riikide avaliku sektori investeeringute vähenemine, mis moodustavad alla 3% SKTst ja näitavad langustendentsi. 1990. aastate algusest on 15% võrra vähenenud ka välismaised otseinvesteeringud. Samas toetab riik majandusraskustes ebaefektiivseid ettevõtteid aastas ligi 43 mld ECUga.

Stagnatsioon ei ole aga Euroopa vääramatu saatus, tõdevad tööandjad Hollandi, Suurbritannia ja Iirimaa näite varal. Nagu näitab võrdlus USA ja Jaapaniga, tuleb Euroopa sotsiaaldemokraatial leida uus tasakaal majandusliku reaalsuse ja sotsiaalsete eesmärkide ning individuaalse vastutuse ja kollektiivse solidaarsuse vahel.