Poliitikud kantslerite vastu

Valitsus soovib suurendada ministeeriumide poliitilist juhtkonda, luues poliitikutele uusi töökohti. Haldusreformi projekt näeb ette, et ministrid astuvad ametisse oma meeskonnaga, keda nimetatakse aseministriteks või nõunikeks.

Asekantslerite kohad kaovad ja see toob kaasa kogu ministeeriumi ümberkujundamise. Ärevad ajad ei oota seega üksnes kantslereid, vaid kõiki ametnikke.

Haldusreformi komisjoni juht regionaalminister Peep Aru jääb vastuse võlgu küsimusele, mida hakkab tugevdatud poliitilise juhtimisega ministeeriumis tegema kantsler. «Kantsler peab olema täidesaatva poole juht, lojaalne ametnik, kes ei mängi poliitilisi mänge,» ütleb Aru.

Poliitikute ja ametnike vahekord meenutab konnade ja jäneste sõda. Konnad kuulsid läheneva jänesekarja koivamüdinat ning pagesid lompi peitu. Jänesed, kes lombile janu kustutama tulid, nägid konnade pungil silmi lombist vastu vaatamas ja putkasid omakorda ohtliku veekoletise eest.

Jutud ametnike vandenõust hakkasid poliitikute seas levima sügisel, kui kantslerid avaldasid soovi saada õigust algatada seadusi. Vaga soov riigivankrit kiiremini edasi lükata põhjustas hirmutarretust riigikogu ridades.

Kui mitu tublit ministrit avastasid endale tänavuseks võidupühaks määratud preemiad, sai kõik selgeks.

Kultuuriminister Jaak Allik väitis Äripäevas, et preemia määrasid ministritele kantslerid, et «valitsust ja võimul olevaid erakondi kompromiteerida».

Kantsler peab ministrit vaid Toompeal peaministriga lobisevaks ja opositsioonilt mõnitada saavaks madalapalgaliseks narriks, ahastab Allik.

Allik kihutas oma majast välja kantsler Toivo Kuldsepa ning kuulutas kõik kantslerid ametnikepartei poliitbürooks.

Viis aastat majandusministeeriumi kantslerina töötanud Margus Leivot nimetavad poliitikud kantslerite mitteametlikuks liidriks. Alliku terminoloogia järgi võiks Leivot ametnikepartei keskkomitee peasekretäriks pidada.

Paistab, et Leivo soovib veel pikka aega kantsleri leiba süüa -- haldusreformist ja poliitikute kantslerihirmust räägib ta kasinate sõnadega. Mina poliitikat ei kommenteeri, tõrjub ta sellekohaseid küsimusi.

Peep Aru, kellel endal kantselerit pole, peab «poliitbüroo» meestest lugu. «Ei oska ühegi kantsleri kohta halba sõna öelda. Eesti pole ametnikeriik, ametnikud täidavad oma rolli hästi,» kiidab ta ametnikke.

Aru on riigi raha, käsuliini ja aparaati kontrollivatele kantsleritele lojaalne ja ei jaga Alliku kibestumust. Ministritele preemiaid kirjutades käitusid kantslerid Eesti traditsiooni ja seaduste kohaselt, on Aru veendunud.

Aru, kes regionaalpoliitikaga tegeledes siseministeeriumi mängumaal asub, unistab kahe ministriga siseministeeriumist. Soomes pidi nii olema. «Üks minister tegeleks mundrimeestega, teine kodakondsusameti ja muude pehmemate asjadega,» selgitab Aru. Võib ette kujutada kantslerit, kes täidab kahe ministri ja nelja-kuue aseministri korraldusi.

Ka kaitseminister Andrus Öövel kiidab kantslereid. «Kants ler peab andma aru, et tema osaks jääb otsuse ettevalmistamine, mitte otsustamine,» defineerib ta kantsleri rolli. «Väited, et kantslerid diskrediteerisid preemiate maksmisega tahtlikult ministreid, on haiglased luulud,» tõrjub ta Alliku kahtlusi.

«Kodukaitset juhtides kohtusin Soome siseministeeriumi kantsleriga, kes oli üle elanud 13 siseministrit,» meenutab Öövel. «Kantsler ei tohi lasta kogenematul ministril korda saata tormakusi.»

Kantslerite süsteemi taastas Eestis Isamaaliit, kelle esimees Toivo Jürgenson peab praegust olukorda heaks. Sarnaselt Ööveli ja Aruga peab ta kantslereid võimekateks ja tublideks.

«Praegustes ametnikeriigi ilmingutes on süüdi nõrk poliitiline juhtimine. Koonderakonna ja Maarahva ühendus esindab eilset lähenemist,» ütleb Jürgenson.

Ajakirjanduse vahendusel üksteist tõrvavad ministrid on Jürgensoni sõnul juhtimisalase ebakompetentsuse näide. «Kui valitsus ei suuda öelda, kas elektrijaamad erastatakse monopoli lõhkumise kaudu või kõik koos, kas erastamine toimub avalikul pakkumisel või suletud uste taga, siis on ametnikud sunnitud ise protsesse juhtima hakkama,» selgitab Jürgenson.

Minister Aru annab mõista, et haldusreformiga ei peeta silmas vaid Koonderakonna ja Maarahva ühenduse huvisid. «Me ei tee seda endale, sest kui reform saab valmis, peame ise tõenäoliselt lahkuma,» kinnitab ta.

Ilmselt loob valitsusliit haldusreformi käigus praeguse palgalise 101 riigikogu liikme, sajakonna riigikogu fraktsiooninõuniku ja erakonnaametniku kõrvale vähemalt poolsada ministeeriumipoliitiku uut kohta.

Poliitiku maine tõuseb ja karjäärivõimalused avarduvad.