Puudub reaalsustaju

23. märts 1998, 00:00

Vanarahvas räägib, et eestlast peetud endistel aegadel tugeva reaalsusta-juga pragmaatilise lähenemisviisiga inimtüübiks. Nõukogude aja kahekeelsuse 40 aastat on selle arvamuse minevikumüüdiks muutnud. Eesti poliitikute ja riigiametnike enamiku käitumisest võib üha enam välja lugeda, et oma võimumängudes on nad aja- ja kohatunnetuse täielikult kaotanud.

Üks rahapesu ja rahva röövimise püramiid (nimetatakse neid millegipärast laenukontoriteks) variseb teise järel kokku. Paljaks varastatud inimestele seletavad Eesti Panga ametnikud külmalt, et nendesse see asi ei puutu. Nemad eksisteerivad ainult selleks, et taotletud litsentsi andmise-mitteandmise üle otsustada. Kuna EAG Autokeskuse rahakogumiskohta pidavad kavalpead Eesti Panga poole ei pöördunudki, siis on keskpanga töötajad vastsündinud lastestki süütumad.

Neid, kes on laenukontoritesse raha kinkimiseks liiga ettevaatlikud, röövivad kõikvõimalikud libatöö pakkujad. Majanduspolitsei teatab, et tema midagi enne teha ei saa, kui kannatanud avaldused esitavad. Paraku on need püramiidid just selliselt üles ehitatud, et kannatanute avalduste laekumisel on rahakogujad juba uttu tõmmanud. Sellises olukorras peavad politseiametnikud täiesti loomulikuks, et neid pole mõtet süüdistada varasemas tegevusetuses ega hilisemas tulemusetuses.

Loomulikult pole vaid näiliselt riiki meenutavas Eesti Vabariigis ohus ainult inimese vara, vaid ka tema elu. Kuritegevuse statistikat uurides selguks kindlasti, et gangsterifilmides kuulsaks saanud 1930. aastate Chicago oli tapmiste poolest 1990. aastate Eestiga võrreldes vaikne ja külm koht. Saksamaal, Soomes või mõnes muus tsiviliseeritud riigis püsib mõrv nädala ajalehtede esiküljel ja teisel nädalalgi väärib veel suuri pealkirju.

Eestis pead ääreveergude pisikestest nupukestest kokku lugema, et nädala jooksul on jälle paarkümmend kuuli-, pussi-, kaika- ja muude haavadega laipa kokku korjatud. Kuna enamik tapetutest leidis oma otsa ilma politsei, prokuröride, advokaatide ja kohtunike abita, siis ei näe Eesti õiguskaitsesüsteemi töötajad oma töös muidugi ainustki puudust.

Nüüd on siis Euroopa Liidu ülisoodsaid ametikohti noolivad poliitikud kuritegevuses i-le täpi peale pannud. Elajalike tapmistega silma paistvas Eestis kaotati ka surmanuhtlus. Selleks piisas vähem kui neljakümne reaalsustaju kaotanud poliitiku nupulevajutusest. Mingi arulage kildkond seletab omakasupüüdlike eesmärkide varjamiseks, et taolise nupuliigutusega muutub Eestis valitsev keskaegne asiaatlike sugemetega ühiskonnakultuur nagu võluväel tsiviliseerituks ja euroopalikuks.

Demokraatlikes riikides kaitseb sellise ühiskonna laostamise eest mõningalgi määral demokraatia. Eestis levitab surmanuhtluse kaotanud seltskond aga üha avalikumalt seisukohta, et demokraatia ei sobi Eesti riigi juhtimise aluseks. Justiitsminister Paul Varul teatab Postimehele, et rahvahääletusele ei võinud surmanuhtluse kaotamist panna, sest rahvas oleks kindlalt vastu hääletanud. Ilmselt samal põhjusel ei saanud isegi parlamendi koosseisu enamust nõuda.

Teatud kildkond tunnistab demokraatiat sedavõrd, kuivõrd see talle kasulik on. Eestis kui keskaegse kultuuriga riigis otse ja avalikult. Demokraatiast ammutavad ametnikud ja poliitikud endale suuri sissetulekuid ja veel suuremaid õigusi, kohustustest ja vastutusest ei taha nad midagi teada.

Riigile ja rahvale selline üldine ametnike ja poliitikute reaalsustunde kadu midagi head ei tõota. Seda kinnitab elajaliku mõrvari võidukas naeratus Postimehe esiküljel.


Janno Reiljan on Tartu ülikooli välismajandusprofessor.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. November 2011, 18:17
Otsi:

Ava täpsem otsing