Kuidas piirata piraattoodete levikut Eestis?

Ega ma selle teema üle väga sügavuti mõelnud ei ole. Eelkõige on see pinnuks silmas neile, kes toovad lääne muusikat maale. Meie tegeleme eelkõige Eesti muusikaga. On aga teada, et ka Eesti muusikast tehakse piraati, ja see meid juba segab. Olen saanud teada nimesid ja aadresse, kus seda tehakse, ja olen need edastanud sinna, kuhu vaja. Mul aga puuduvad andmed, kas sellest on abi olnud.

Minu teada on selle probleemi juures kõige nõrgemaks kohaks seadustik. Paarsada krooni trahvi ei ole lahendus. Võib-olla ongi see üks põhjus, mis takistab piraatkaubanduse piiramist.

Piraatkaubanduse tõkestamine on ühest küljest majanduspolitsei kompetents, aga häda on selles, kuidas piraatkoopiaid tuvastada. On pakutud välja igasuguseid variante, näiteks panna turvakleebiseid peale. Ühest meetodit ei ole suudetud välja töötada. Kui keegi teaks, kuidas seda takistada, siis ei oleks ju probleemi.

Kahe otsaga asi on 15. aprillist jõustuv turgudel kauplemise keeld. Vaesemad inimesed ostavad näiteks meie firma toodangut turult, nemad ei lähe bensiinijaama või muusikapoodi. Küsimus ei ole selles, kus kaubeldakse, vaid selles millega kaubeldakse. Sellele määrusega saavad kohalikud muusikatootjad tugevalt vastu pükse. Olukord muutub veelgi hullemaks, sest kohalikud ausalt äri ajavad muusikatootjad kaotavad veelgi turuosa.

See saab toimuda step by step. Politsei on üht-teist teinud ka. Pigem hakkab see pihta meetmetest, mis jäävad väljapoole politsei töövaldkonda. Eelkõige on vaja mõelda, kuidas vältida, et piraatkaup Eestisse ei satuks, ja kui satub, kuidas siis efektiivselt võidelda tagajärgedega.

Politsei on pakkunud ühe võimalusena maksumärgistada toodang ja tõhustada kontrolli riigipiiril. Autorid ja autoriõiguste esindajad võiksid olla siin Eesti turul kohal. See kiirendaks oluliselt kohtumenetlust nendes asjades. Politseile on selge, et tegemist on vargusega, see on intellektuaalse omandi vargus. Eks me kõik õpime, alates politseist ja lõpetades kohtunikega. Probleem on uus ja see ei saa laheneda kiiresti. Valitsuskomisjon selles osas töötab ja öelda, et valitsus sellega ei tegele, on minu arvates väär.

Küsimus on riiklikus tahtes. Riiklik tahe saab avalduda läbi seadusandliku initsiatiivi ja läbi täidesaatva võimu. Mõlemad on praegu nõrgad, aga täidesaatev pool sõltub väga palju seadusandlikust poolest. Hoolimata kõigest on meil väga palju sovetiaegset taaka seadustes sees.

Häda on selles, et ei saada aru, milles probleem on. Kui politsei teebki oma töö ära, siis, kui asi jõuab kohtusse, ei tea kohtunik sellest asjast mitte mõhkugi ja teeb vahest sellise otsuse, mis on täiesti masendav.