Üks neljast juhtimisstiilist allutab maailma

Endine Rootsi riigisekretär ja Securitase grupi tegevdirektor Bert Levin ja Uppsala ülikooli filosoofiadoktor Lennart Nordfors esitavad säherduse küsimuse raamatus «Kes võtab võimu?» (Vem tar makten?) ja püüavad ühtlasi põhjendada, kelle kätte võib loodavas infoühiskonnas tegelik võim minna.

Esimene stsenaarium ennustab poliitikute ja kapitalistide taandumist oskusteabe kontrollijate ees, mis tähendab, et viimased töötavad vabalt üle rahvusriikide piiride ja kasutavad tehnika saavutusi täielikult ära. Näiteks võib tuua meedia, kus ajakirjanikud eemalduvad meediaväljaannetest ja muutuvad vabakutselisteks. Tarbijad hakkavad interneti abil ise osalema oma toodete valmistamises.

Selle suuna tüüpiliseks esindajaks nimetatakse Rootsi firma Skandia juhti Leif Edvinssoni, kes on oma firmas põhirõhu pannud intellektuaalse kapitali arendamisele.

Teise stsenaariumi kohaselt hakkavad domineerima rahvusvahelised kontsernid. Need võtavad üle rahvusriikide rolli ja hakkavad hoolt kandma näiteks laste kasvatamise ja koolitamise ning pensionäride eest. Töökohad ja maksude laekumine on seal, kus asuvad firmad, ning tööjõult nõutakse maksimaalset mobiilsust.

Globaalfirmad, nagu General Motors ja Ikea loovad oma kultuuri ja annavad välja oma ajalehti. Seetõttu suureneb intraneti ja väheneb interneti tähtsus. Selle suuna arendamist sümboliseerib firmade ABB ja Investor juhatuse esimees Percy Barnevik.

Piirkondlikud kriisid, nagu näiteks Kagu-Aasia riikide valuutade devalveerimine, vallandavad nende ekspordirünnaku ülejäänud maailmale. Vastukaaluks püüab ülejäänud maailm end kaitsta ja tekib kolm kaubandusblokki: Euroopa, Põhja-Ameerika ja Aasia.

Mida tugevamaks EL saab, seda enam kaovad Euroopa riikide vahelised erinevused ja tugevneb ELi juhtorgani, Euroopa komisjoni, ja selle esimehe Jacques Santeri võim. Rahvusriikide pealinnad delegeerivad järjest rohkem võimu Brüsselile.

Üleeuroopalised meediaväljaanded omandavad suurema kaalu kui globaalsed ja rahvuslikud väljaanded.

Suurbritannia peaminister Tony Blair sümboliseerib IV arengustsenaariumi järgi rahvusriikide revan?i ja renessanssi.

Maailma riigid jõuavad arusaamisele, et ka globaalse majanduse raames jääb ruumi rahvuslikele strateegiatele ja kultuuridele. Euroopa rahaliit jääb teostamata ning EL taastatakse Euroopa Ühenduseks, st ühisturuks, kus ei ole ühist valuutat. Sellega seoses tugevnevad jälle rahvuslikud meediaväljaanded.

Ehkki autorid põhjendavad arengustsenaariume õige põhjalikult, jätavad nad ennustamata, missugune neist domineerima pääseb. Jääb igaühe enda analüüsida, mis suunas maailm kümne aasta jooksul liikuma hakkab. DI-ÄP