Paratamatu defitsiit

Eesti 13protsendine jooksevkonto de-fitsiit 1997. aastal on hirmuäratavalt suur. Leedus oli see 9,2% ja Lätis 1997. a oktoobriks 7,9%. Eesti Panga aastaaruandest nähtub, et see oli negatiivne ka varem reforme alustanud Poolal, T?ehhil, Ungaril ja Sloveenial. Järelikult on defitsiit üks siirdemajanduse omapära ja seda toidavad kohalike tootjate väike konkurentsivõime (väliskaubanduse defitsiit) ning areneva turu võlud välisinvestoritele.

Ilmselt tuleks olukorra hindamisel peale kõrge defitsiidi protsendi arvesse võtta ka muid riigi laenamise võimalusi.

Eestis on küll jooksevkonto defitsiit suurem kui teistel, kuid enamikus siirdemajandusriikides võtab valitsus riigieelarve defitsiidi katteks võlgu ka oma elanikkonnalt.

Näiteks 1997. aastal oli Venemaa ja Ungari keskvalitsuse eelarve puudujääk 5,3 ja 4,1% SKPst. Eestil seevastu ületasid eelarvesüsteemi tulud kulusid esialgsel arvutusel 1,477 miljonit krooni ehk 5,6%. Samal ajal keskvalitsuse välisvõlg nominaalselt vähenes. Järelikult, kui võtta riigi elamist üle momendi võimete tervikuna, ei paistagi Eesti teistest halvemas positsioonis olevana. Ei ole olemas üheselt positiivseid abinõusid jooksevkonto defitsiidi vastu võitlemiseks.

Nii valuuta devalveerimisel kui ka kaitsetollidel on negatiivsed kõrvalmõjud. Nad rikuvad riigi mainet ja ettevõtete motivatsiooni oma konkurentsivõimet tõsta. Need abinõud alandavad ka palgasaajate ja säästjate heaolutaset. Riigikogu liige Jürgen Ligi toob 16. aprilli Postimehes ka teiste võimalike muutuste miinused. Järelikult on jooksevkonto defitsiit siirdemajanduse ebakohtade paratamatuks peegelduseks nagu on gripiga kaasaskäivaks nähtuseks palavik.

Olen nõus, et Eesti Panga meetmed spekulatiivse ja majanduse konkurentsivõime tõstmiseks mittehädavajaliku raha sissevoolu piiramiseks on asjakohased. Kuid mulle tundub, et paanikaks pole küll põhjust, sest paranemise sümptoome on juba märgata.

Jooksevkonto defitsiit kasvas 1997. aastal 1996. aasta 5,1 miljardilt 8,45 miljardile kroonile ehk 3,35 miljardit. Eesti Panga välisvaluutareservid olid 1997. a lõpuks aga 11,8 miljardit ja kasvasid aasta jooksul 3,02 miljardit krooni.

Peale selle deponeeris valitsus reservidena nii 1997. aasta lõpul kui ka 1998. aasta algul eelarvetulude ülejäägi.

Muidugi on Eesti Panga reservid ikkagi krooni kattevaraks, kuid ühtlasi ka kaitsekilbiks rahvusvaheliste spekulantide rünnakute vastu, kes meie suurt jooksevkonto defitsiiti arvestades tahaksid meie rahasüsteemi rünnata.

Jõudsalt on paranemas ka Eesti ettevõtete konkurentsivõime. Kui 1995. ja 1996. aastal kasvas import ekspordist kiiremini, siis 1997. aastal oli kasv praktiliselt võrdne.

Kolmandat aastat järjest suurenes nii ekspordis kui ka impordis Euroopa Liidu riikide osa eelkõige SRÜ riikide arvel. Väliskaubanduse bilanss Läti ning Leeduga on aga juba jätkuvalt positiivse saldoga.

1987. aasta septembris käidi välja nelja mehe idee viia Eesti täielikule isemajandamisele. Sellele vastu vaieldes kirjutas hr Vambola Vokk, et meie majanduse orientatsioon ainult välisturule on ilmselt ebareaalne (Edasi, 12.11.1987).

Õnneks eksis ta sügavalt. Mitmed indikaatorid lubavad ennustada, et Eesti enneolematult suur jooksevkonto defitsiit ei vii krahhini, vaid on baasiks Eesti elaniku kiiremale heaolutaseme tõusule ning integreerumisele läänemaailmaga.