Reaaloludes opereerimine või propaganda?

Oma juhtkirjas (14.04) toetab Äripäev kiiruse piirmäära tõstmist ja teatud joobes rooli lubamist. Vähese autokasutajana pean tõdema, et kas praeguste teeolude, teede läbilaskevõime ja autopargi üldise tehnilise taseme juures piirkiiruse tõstmine mingit erilist positiivset mõju annab.

Kas pole tegemist mitte liikluseeskirjade muutmisega n-ö üleöö uueneva autopargi moodsama, kuid ikka veel aastateks väiksema osa esitatud tingimustel?

Tegelikult peaks reform algama ohutuse tagamisest ja peaks hoopis Eesti teedel alustama minimaalsest piirkiirusest. Kui ikka aparaat 90 km/h teel näiteks 70 km/h välja ei võta, peab kas uuema hankima või suurtelt teedelt eemal püsima, sest enamik jamasid Eesti teedel algab sellest, et 90 km/h lõigul piirkiirusega sõitjate rodu kükitab 60--70 km/h igiliikujate vahel.

Kui Hellat Rumvolt, kes on kindlasti profim kui enamik sellel teemal arutlejatest, arvab, et Eestis pole ühtegi kilomeetrit kiirteid ja 130 km/h nõuab hoopis uut tasandit n-ö «füüsilistes raamides», siis on tegemist tõesti rohkem propagandaga kui reaalses olukorras opereerimisega.

Mis puutub aga promillidesse, siis jääb selgusetuks juhtkirjas toodud argument, et kui üheksateistkümnes Euroopas riigis on nii, siis peab ka meil olema nii. Eestis pole tegelikult ikka veel lepitud kokku, et purjuspäi rooli istuja on teinud teadliku valiku olla potentsiaalne kurjategija ja halvemal juhul mõrvargi.

Miinimumpromillimängu asemel peaks alustama sellest, et mingist piirist alates vahele jäänul pole rahatrahvi teemal üldse mingit sõna öelda, vaid pehmemal juhul lähevad load kohe aastateks.

Mõlema ettepaneku puhul kerkib küsimus, kas tegemist on ikka katsega parandada tegelikule eluolule jalgu jäänud eeskirju või aetakse tegeliku olukorra legaliseerimise asja?