Heausk ja hädakaitse

Eesti meedia ja avalikkuse üheks põhiküsimuseks Hoiupanga aktsia-müügi skandaali arutamisel on olnud, kuidas ikkagi võis Hoiupanga nõukogu heaks kiita panga juhatuse otsuse võtta Hoiupanga Töötajate ASi arvelt keskdepositooriumis ära Hoiupanga arvates sinna ebaseadusliku tehingu tagajärjel sattunud 6 miljonit Hoiupanga aktsiat? Miks me läksime välja juriidiliselt kaheldavale lahendusele?

Kõige õigem vastus on, et tegemist oli hädaseisundiga. Täpselt samuti, nagu kuritegeliku rünnaku ohvriks langeval isikul on õigus rakendada oma elu ja vara säilitamiseks hädakaitsevahendeid, pidi sellist võimalust praegu kasutama Hoiupank.

Ja nii nagu hädakaitset rakendav isik peab järele mõtlema, et rünnaku tõrjumise käigus tekkiv kahju ei ületaks ründaja poolt tekitatavat potentsiaalset kahju, tegi seda ka Hoiupanga juhatus ja nõukogu. Eesti seadused annavad isikule, kellelt varas võtab tänaval jope, õiguse varast taga ajada ja temalt jope tagasi võtta. Analoogselt käitus ka Hoiupank, kuigi tegemist ei olnud jopega, vaid kahe kolmandikuga panga eelmise aasta kasumist. Kui Hoiupanga endine peajurist Marcel Vichmann eiras Daiwa pangaga aktsiaostutehingut tehes oma tööandja ehk panga huve ning tegi panga rahaga tehingu isiklikes huvides, kuritarvitas ta panga juhatuse ja nõukogu usaldust ning Hoiupanga aktsionäride vara.

Nii ärieetika kui inimliku moraali seisukohalt ei saa seda käsitleda muu kui vargusena. Nii mulle kui teistele Hoiupanga nõukogu liikmetele on täiesti arusaamatu, kuidas saab Vichmanni tegevust käsitleda nutika ja juriidilistes keerdkäikudes orienteeruva ärimehe õnnestunud tehinguna. Tegelikult ta lihtsalt kuritarvitas oma ametikohta ja sellega kaasnevat usaldust.

Hoiupanga juhatusel ja nõukogul oli selge, et esmajärjekorras tuleb vältida edasise kahju tekitamine pangale ja meie aktsionäride kapitalile. Nagu Eesti igapäevaelu on näidanud, jahvatavad kohtuveskid aeglaselt ja varaliste vaidluste puhul on pahatihti selgunud, et vaidlusalune objekt on otsuse langedes juba ammu teisele -- heausksele omanikule üle läinud. Kahju tekitajal selle kompenseerimiseks vahendeid pole, sest objekti müügist saadud raha on juba kuskile hajunud, ning nii laiutavadki kõik kahetsevate nägudega käsi ja lähevad laiali.

Viimaseks ilmekaks näiteks taolistest miljonitesse ulatuvate kahjudega tehingutest on kasvõi omandireformi käigus Tallinna kesklinnas tagastatud majade juhtum. Nüüd, mil tagastamiste seaduslikkus on põhjendatult kahtluse alla seatud ja kohtuasjad juba käivad, on mitmed majad ammu heausksetele ostjatele edasi müüdud ning kohtus õiguse saavad kahjukannatajad seisavad ikkagi lõhkise küna ees.

Sellises situatsioonis ei jäänudki Hoiupangal muud üle kui ära hoida aktsiate edasimüüki «heausksele» ostjale. Muidu oleks pank kaotanud võimaluse tagasi saada nii aktsiaid kui nende müügist laekuvat raha.

Lõppude lõpuks on tegemist 7 protsendiga Hoiupanga aktsiakapitalist ja nii olulise osaluse käekäik ning võimalik sattumine juhuslikesse kätesse võiks pangale kaasa tuua ka olulist kahju.

Hoiupanga juhatus ja nõukogu ning meie suuraktsionärid EBRD ja Swedbank on valmis tegema kõik, et nüüd, kui Marcel Vichmannil pole enam võimalust tekitada panga omanikele edasist kahju, antaks Eesti või Suurbritannia kohtutes sellele vaidlusele pädev hinnang.

Joakim Helenius on Hoiupanga nõukogu esimees.