Kui inimene satub haiglasse, leiab ta ennast pahatihti sotsialistlikest olu-dest. Konkreetseid lahendusi, mis olukorda parandaksid, pole aga meditsiini rahamurede lõputus jadas silmapiiril.

Haiglate tuluallikad on piiratud haigekassa lepinguga, mille maht 1998. aastal oluliselt ei suurenenud, kuid kokkuvõttes võib öelda, et rahanduslik olukord läks kehvemaks. Meditsiini majandamises ei ole võimalik lähtuda pikaajalisest planeerimisest, sest haigekassa lepingud sõlmitakse iga aasta uuesti ja seda alles esimeses kvartalis.

Ükski raviasutus ei tea, kui palju raha on tema käsutuses aasta pärast ning laenu- ja liisinglepingute maksegraafikud tuleb sageli ümber teha.

Vahendite puuduse tõttu haiglate eelarves selline mõiste nagu «amortisatsioon» ei tööta, kuid meditsiiniline aparatuur on samasugune sisseseade nagu treipink -- mõlemad kuluvad aja jooksul. Töötavate inimeste palgast läheb 33% sotsiaalmaksuks, millest 13% moodustab ravikindlustusmaks. Igati loogiline, et kliendil on õigus nõuda kõrgel tasemel meditsiiniteenust.

Kuna pole näha, et raha hulk meditsiinis suureneb, siis tuleb minna reformide teed ja vabastada meditsiin alatisest vaeslapse kuulsusest. Kogu Eesti tervishoiukontseptsioon vajaks formuleerimist. Tuleb ausalt välja öelda millist tervishoiusüsteemi antud rahahulga juures suudame üleval pidada ja kui palju teenuseid on võimalik osutada.

Peame endale teadvustama, et sündimus väheneb ja inimeste keskmine eluiga suureneb -- sellest tulenevalt kasvab edaspidi vajadus pikaravi- ja hooldusasutuste järele. Praegu tuleks alustada haiglate ümberstruktureerimise kavandamist, sellega välditakse asjatuid investeeringuid.

Raviasutuste hulga vähendamine on üks väljapääs, sest näiteks Tallinnas on haiglad koormatud 75% ulatuses. Majanduslikult mõttekam oleks koormata haiglaid rohkem, sellega tekiks suurem käive, allesjäänud saaksid vahendid suunata haigla arengusse.

Tingituna tervishoiukorralduse seaduse muutusest tuleb haiglatel katta sellest aastast alates ravirahast oma kommunaal- ja remondikulud ning investeeringud, lisaks leida summad arstide-õdede palgatõusudeks. Haiglate konkurents on tõsiasi ja hea kvalifikatsiooniga arst on tööjõuturul hinnas. Kapitalimaailma tunnuseks on võimekate arstide ülesostmine teiste haiglate poolt.

Kui riigil või linnal ei ole omanikuna raha, siis tuleb mõelda haiglate teistele omandivormidele, jättes endale vaid need, mida suudetakse majandada.

Liitumine Euroopaga annab päev-päevalt enam tunda. Järjest rohkem meie kliente on sealt pärit, kas siis patsientidena või koostöö-äripartnerite esindajatena. Ka neile on meie ajahambast puretud keskkonda piinlik näidata. Pole välistatud, et haiglaid hakatakse litsentseerima vastavalt euronormatiividele -- olenemata sellest, kuipalju me Euroopas oleme. Euronormid jõuavad üha rohkem meditsiini ning kõik raviasutused ei pruugi nendele nõuetele vastata.

Eesti toiduainetööstus on sattunud euroinspektorite valvsa pilgu alla ning ühel päeval jõuavad nad meditsiinini, mille tingimused on meile üldteada. Kui praegu ei tehta süsti tervishoidu, siis varsti lubataksegi Eesti haiglates ainult süsti teha.