Siim Kallas jagab kompvekke

Keskmine kuupalk nelja aastaga 9000 kroonini, kui Reformi-erakond tuleb võimule -- nii lubas esmaspäevases Eesti Päevalehes Reformierakonna esimees Siim Kallas.

Reformierakonna liidri avaldus paneb kummastama. Äripäev ei näe hooba, mis kergitaks keskmised palgad nelja aasta pärast sedavõrd kõrgele.

Reformierakonna väljapakutu tähendaks keskmise palga iga-aastast suurenemist 25 protsenti. Palgatõus sõltub eelkõige töö efektiivsuse tõusust, mis on Eestis parimail aastail olnud kuus protsenti.

Ettevõtjatel pole võimalik maksta töötajaile igal aastal veerandi võrra rohkem palka. Eriti, kui valitsus ja keskpank majanduskasvu pidurdavad.

Lubatut ei tee reaalsemaks Euroopa Liiduga ühinemise perspektiiv. Eesti ei pruugi olla nelja aasta pärast euroliidu täisliige ja liitumine ei too automaatselt kaasa palkade ühtlustamist. Ühe ja sama ameti peal ei saada täna eri liikmesmaades ühesugust palka.

Hea näide on lennufirma Air France'i hiljuti streikinud lendurid, kes teenivad oma kolleegidest British Airwaysis 19 ja Lufthansas koguni 40% rohkem. Saksamaa ühendamise ajal viis palkade ühtlustamine paljud Ida-Saksa ettevõtted pankrotti.

Poliitilisel maastikul selguse loomise mõttes on reformistide nagu ka keskerakondlaste avaldus tervitatav -- Reformierakond on end valijaile teadvustanud kui sissetulekute suurendaja, Keskerakond kui sissetulekute ümberjaotaja.

See tõotab eelmistest konkreetsemat valimiskampaaniat, arusaadavamaid lubadusi. Umbmäärased «plats puhtaks» või «politseile palka, pätile malka» valijaid ilmselt enam ei veena.

9000 on ilus arv, jääb hästi meelde ja «keskmine palk» on igaühele arusaadav mõiste, kuid vaatamata konkreetsusele jääb see lubadus siiski poliitiliseks kompvekiks.

Kui vaadata viimast nelja aastat, siis kõiki muid majandusnäitajaid arvestamata võime tõepoolest öelda, et keskmine palk on selle ajaga peaaegu kaks korda kasvanud, 1734 kroonist 1994. aastal 3573 kroonini 1997. aastal. Tasub meenutada, et kolm-neli aastat tagasi oli inflatsiooni tase praegusest oluliselt kõrgem.

Reformierakonnal on kahe silma vahele jäänud veel üks seik: viimaste aastate trend on muutunud -- tarbijahinnaindeks on hakanud palgaindeksist kiiremini kasvama.

Konkreetse numbri väljakäimine, eriti kui ei näidata selle saavutamise teid, on ohtlik ettevõtmine, sest annab võimalusi manipuleerida.

Tegelikult on üks moodus, kuidas lubatut ellu viia -- devalveerida kroon. See aga ei käi kokku Reformierakonna majanduspoliitikaga.