Kõike võib teha -- karistust pole karta

Ida-Virumaa on koht, kus valitsejail on võimalik teha ükskõik mida ükskõik kuidas. Mõtlen Ida-Virumaa tööstusettevõtete erastamist.

Oru turbakombinaat müüdi maha nn krooni eest, et ajada pankrotti ja siis müüa seadmed metallina maha, saades kümneid kordi ostuhinnast rohkem raha. Et hulk inimesi jäi palgata ja tööta, pole kellegi asi. Ei valuta pea ei peaministril ega maavanemal. Kõik uhked pealegi, et Eesti saab lahti riigi(rahva)ettevõttest. Varsti jõuame seisuni, kus 100% on eraomandus ning siis võib eraisik teha oma omandiga mis tahes: müüa ameeriklastele, likvideerida. Mina loen selliseid tehinguid kriminaalseteks.

Hämmeldusega suhtume riigikogulase Tõnis Seesmaa ja maavanem Rein Aidma seisukohtadesse, et Ida-Viru prioriteedid on turism, haridus ja transiit. Kõik muidugi vajalikud asjad, ent kust nende arendamiseks raha võtta. Ida-Virumaa on ajast-aega olnud Eesti tähtsaim tööstusrajoon, siin on väljaõppinud tööstustöölised ja materiaalne baas. Miks hävitada olemasolev ja alustada uuega tühjalt kohalt. Arukam on teha kõik, et tööstus saaks jälle jalgadele, inimesed tööd ja riik makse.

Karta on, et ka ei tea kelle kapitalil loodud Eriõlile müüdud Kiviter läheb Oru teed. Kui Kiviter suretatakse välja, jääb tööta 3000 keemikut, Eesti Põlevkivil kaob turg 2--2,5 miljonile tonnile põlevkivile.

Valitsus ja erastamisagentuur leiavad, et Eesti Põlevkivi ei suuda täita oma kohta Eesti majanduses, osa kaevandusi tuleb sulgeda, osa müüa. Keegi ei taha aru saada, et Eesti Põlevkivi on spetsiifiline mäeettevõte, mis saab eksisteerida ainult tervikuna.

Jääb loota, et poliitikutel jätkub südametunnistust lükata isiklikud huvid tagaplaanile ning hakata heaperemehelikult teenima riiki ja rahvast.