Diskussiooni käigus Ees-ti majanduse üle on meil viljeldud ka originaalseid poliitilisi majanduslanguse uusteooriaid. Mujal maailmas on seni arendatud apoliitilisi majanduskasvu teooriaid.

Teoreetiliste tulemuste hulgas on vaieldamatult esikohal TÜ professori Olev Raju reaalmajanduse alal antud panus, mis ajalukku läheb tõenäoliselt «igasuguse Eesti majanduse languse poliitilise teooriana».

Teooria võimsus on eeskätt selles, et kui nüüd Eesti majanduse kasv on kas alla 11% või kukub «isegi ühe ja komade peale», saab (poliitilise tarviduse korral) väita, et meil on majanduslangus. See, et SKT ja rakendatus samal ajal kasvavad, ei tähenda midagi, sest 1997. aasta «superkasv 11% oli nagu õhumull -- see ei seisnud jalgadel». Järelikult edasi saab tulla ainult langus.

Seejuures lubab teooria paindlikkus (poliitilise sobivuse korral) lisada, et langus ei ole veel midagi «superhirmsat», igal juhul «langus ei ole riigi viga». Geniaalseim on see, et kuna Eestis hakkab pikki aastaid valitsema langus, siis ei sobiks näiteks ei pensionäridel ega õpetajatel jne riigieelarvest tõesti enam midagi juurde nõuda.

Rahvusvahelist tähelepanu on pälvinud Heido Vitsuri nn igasuguse Eesti majanduspoliitika ebaefektiivsuse teooria. Sellega saab mistahes majanduspoliitika puhul tõestada, et Eesti majandus peab olema languses ja kohe põhja minemas, sest Eestis rakendatakse lihtsaid, st ebaefektiivseid majanduspoliitikaid (kõigile sama valuutakomitee, tulumaksusüsteem, vabakaubandusreegel jne, ei mingeid erandeid). Seega on selge, et võimule peavad saama hoopis teised, õiged mehed, kes suudavad majandusse tuua mittelihtsaid poliitikaid. Viimaste kriteerium on, et grupi jaoks, kelle huvide eest seistakse, oleks loodud erinevalt teistest majanduslikud eelised ning seda teiste arvel.