Kas toiduainete importijaid tuleks hakata litsentseerima?

Litsentseerimine korrastaks turgu. Võib-olla mõned väiksemad tegelased ja hämarad firmad ning ärimehed peaksid oma tegevuse lõpetama.

Kui litsents maksab 50 000 krooni, siis ei ole see midagi märkimisväärset ja sellisel juhul ei ole mul midagi litsentseerimise vastu. Näen litsentseerimises rohkem positiivset kui negatiivset.

Praegu küll see valdkond kuidagi reguleeritud ei ole ja igaüks, kes soovib midagi siia turule tuua, seda ka teeb. See, kas tegemist on ka kvaliteetse kaubaga, on üks suur küsimärk. Kui käime näiteks turgudel ringi, siis leiame sealt kahtlase päritoluga kaupa.

Ka meil endal on olnud palju probleeme võltsitud kaubaga. Kuulsaid kaubamärke, nagu Nescafe, tehakse Ida-Euroopa riikides järele ja need imbuvad ka meie turule. Selline kaup rikub ka meie poolt turustatava kauba imagot. Kui litsentseerimine tuleb, siis on natukenegi võimalik sellel asjal silma peal hoida. Täna on mingi firma X, mille kontori aadressiks on mõne lammutatud maja aadress, ja firmani on võimatu jõuda. Järgmine kord toob ta kauba juba mõne teise firma nime all.

See valdkond ei vaja litsentseerimist. Kui piirid ei pea ja must kaup tuleb sisse, siis litsents kas on või ei ole, aga sellist kaupa tuuakse jätkuvalt sisse.

Litsentseerimine aitab küll turgu korrastada, kuid musta kauba puhul ei ole probleemiks mitte litsentsi olemasolu, vaid see, milline on kontrollimehhanism. Ma ei usu, et pärast litsentseerimist jääb kaubapakkumine väiksemaks.

Litsents ise ei taga veel kvaliteeti. See suurendab ainult paberimajandust, mis kasvab üle pea, sest jaekaupmees peab igalt kaubatoojalt hakkama nõudma litsentsi. Sarnane olukord on praegu alkoholiga, kus maaletoojatele ja jaemüüjatele esitatavad nõuded on väga koormavad, kuid samas must alkohol vohab ikkagi edasi. Sellised reeglid koormavad ausaid kaupmehi. Need, kes ajavad äri ebaausalt, ainult vilistavad reeglitele ja neil läheb elu veelgi kergemaks. Litsentsitasu maksab kokkuvõttes kinni ikkagi jaekaupmees või lõpptarbija.