Veinijoogid

Inimkond on mitmetel põhjustel ja eesmärkidel lahjendanud noori veine sajandeid. Muiste lihtsalt puudusid tehnilised võimalused (klaaspudel) veini pikka aega säilitada. Kõikvõimalikel viisidel püüti ka n-ö närtsinud veinid enne uut saaki ära tarbida. Veini lahjendatakse põhiliselt sooja kliimaga veini tootvates lõunamaades.

Eriti agarad on tänapäeval võimalust kasutama Lõuna-Euroopas veine kokku ostvad sakslased. Enamasti sealtkandist saavad alguse erinevate veinijookide jõed, mis Eestimaale suubuvad.

Alkoholi manustamise piiramist võimaldas peale lahjendamise ka veini maitsestamine. Rooma leegionäride joomahimu taltsutati veinile koirohu lisamisega. Ühe maailmas enimlevinud veinijoogi vermuti eluloo esimene peatükk ja nimetus ongi pärit sellest epohhist.

Teise klassikalise veinijoogi Sangria sünnimaa on Hispaania. Sobiva kangusega punase veini, apelsiinimahla ja brändi segu valmistamine oli perenaise meisterlikkuse tunnuseks.

Lahjendati ja segati reeglina noori ja nõrgukesi veine, mis selle läbi unifitseerusid.

Veinijookide tootmist innustab materialistlik maailmavaade, sest:

- veinijookide piiritlus ei ole reguleeritud põhimõtetega;

- alkoholi sisaldusega manipuleerides on võimalik saada kindlat materiaalset kasu;

- tarbijagrupi laiendamise abil suurendatakse turuosa.

Halvemad lood on piraatveinidega. Neid ei valmistata ainult viinamarjadest või viinamarjamahlast, nagu nõuavad Euroopa normatiivid.

Kaks nõuannet veinijoogi tarbijale:

1. veinijooke pole otstarbekas kasutada toidu juurde;

2. Kindlam ja kasulikum on osta tootja poolt valmis segatud jooke.