Suvel kärss kärnas, talvel maa külmun'd

Põllumehed on lisanud senistele nõud-mistele uue: kompenseerida põlluma-jandusele tekitatud ilmastikukahju riigi poolt. Vihmane ja soe suvi seab Eesti maksumaksja raskesse olukorda, kus talt võetakse ühel ja samal vegetatsiooniperioodil kaks nahka. Kõigepealt niidetakse hein ja teise ringiga, kui maksumaksja on veidi toibunud, ka ädal. Otsustage ise: kevadel makstakse põllumehele otsetoetust, et tootmine püsti panna, ja sügisel kompensatsiooni, kuna kogu ettevõtmisest ei tulnud midagi välja.

Kellel oli suurem külvipind (ehk isegi väikeste juurdekirjutustega), sai suuremat otsetoetust. Nüüd, sügisel on sedamoodi, et kel oli suurem külvipind, selle ikaldus on samuti suurem ja järelikult vajab suuremat kompensatsiooni. Põllumees, kes peaks samuti natuke rehnungit tundma, töötab kahjuminumbritega, mida ei tunne isegi väärtpaberibörs. Maksumaksjat püütakse kevadel veenda põllumajandusliku tootmise vajalikkuses -- selleks, et ka riik õla alla paneks. Sügisel nõutakse saamatajäänud saagi eest veelgi lisa. Jääb mulje, et eesmärgiks polegi tootmine ja kasumi saamine, vaid harjunud tegevuse -- Andrese ja Pearu moodi protsessimise -- jätkamine. Ei ole selge ainult, kes kannab kohtukulud.

Väidetakse, et põllule ei saa katust peale ehitada. Ei saa jah, ja vaevalt et mujalgi maailmas põllud katuse all on. Pigem on põhjus meie vegetatsiooniperioodi lühiduses. Ei saa nõustuda väitega, et põllumajandus on eriline tootmistegevus. Maa on samasugune tootmisvahend nagu iga teinegi.