Suurest ja väikesest pangandusest

Juhtivad majandusanalüütikud on seisu-kohal, et maailmas on alanud viimase 50 aasta kõige tõsisem majanduskriis. Õnneks või õnnetuseks pole kaasaegne Eesti veel majanduse täistsüklit läbinud ja nii ei oskagi keegi täpselt öelda, kui karmiks meil asjad minna võivad.

On neid, kes kardavad, et ohus on kõik meie peamised iseseisvusaja saavutused, aga ka neid, kes väidavad, et jutud majanduskriisist Eestis on alusetud ja meie asjad lähevad endiselt ülesmäge. Viimased on, tõsi küll, jäänud selgesse vähemusse.

Enamikule majandusinimestest on saanud selgeks, et nüüd tuleb võidelda iga tulukrooni eest ja kulukrooni vastu, sest tulekul on rasked ajad.

Majanduse konjunktuuriprobleemide süvenemise taustal on väga raske rahulikult pealt vaadata pimesikumängu, mida on mängitud meie rahandussektoris. Maapanga pankrotiga on valitsusel reaalne oht kaotada ühe hoobiga summa, mis moodustab tervelt 5% tänavusest riigieelarvest.

Mismoodi aga hinnata keskpanga hiljutist kinnitust panganduskriisi lõppemisest, kui juba nelja päeva pärast tuli moratoorium välja kuulutada järgmisele pangale? Minu otsekohesed vastused ajakirjanike küsimustele on andnud mulle eneselegi ootamatult justkui panganduse sanitari rolli. Järelikult vastandub minu poolt öeldu ametlikele avaldustele nii teravalt. Hansapangas aga tähendab hea pangandustava ennekõike ausat käitumist ja ausat juttu ka siis, kui olukord kõige meeldivam ei ole.

Panganduse üle arutlejate meelisteemaks on praegu väikepangad, õieti küsimus sellest, kas neil on koht suuremate kõrval või ei? Alles neli aastat tagasi oli ka Hansapank veel tõeline väikepank, mistõttu on teema tuttav mullegi.

Masstoodang on ikka ja alati suhteliselt odav ning käsitöö kallis. Ka panganduses, kus väikepankade tulevik sõltub peamiselt sellest, kas leidub piisavalt kallist eksklusiivteenindust vajavaid pangakliente.

Hansapank otsustas omal ajal, olles väikepank, areneda teenuse hinna alandamise huvides suureks universaalpangaks. Kindlasti eksivad need, kes arvavad, et väike või keskmise suurusega pank võiks pakkuda odavamat teenust kui suur pank.

Vahel võib küll juhtuda, et väikepangad püüavad klientide võitmise huvides lüüa hinnad alla, jättes näiteks tegemata arengu- ja koolituskulud, kuid selline ühepäevaperemehe strateegia lõpeb ikka halvasti ning kokkuvõttes läheb kõigile väga kalliks. Ka pangandusele ja riigi mainele tervikuna.

Väikepankade problemaatikat ei saa ega tohi segi ajada ebaefektiivsete majandusmeeste ärilise ebaeduga. Praegu on vaja muretseda kõige rohkem selle pärast, kuidas majanduslangus üle elada.

Tegutsema jäävad kõige visamad ja kokkuhoidlikumad. Just neile tulebki anda võimalus majanduses rohkem esiplaanile tulla, et säästlikkus kui väärtus võimalikult rohkem au sees oleks.

Soodsa ettevõtluskeskkonna säilimist tuleb toetada, kuid pingutama peavad ühtviisi kõik. Riigiorganid ja pangad veel eriti, sest nende kätte on usaldatud paljude raha, millega kaasneb suur vastutus.