Usaldus ja riigi reeglid

Artikkel

- Uudised
- 14. oktoober 1998 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Usaldus ja riigi reeglid
Väärtpaberiinspektsioon esitas eile rahandusministeeriumile avatud investeerimisfondide seaduse muudatusettepaneku, millega kaotataks fondide mahu alammäär -- 5 miljonit krooni. Septembri algusest on ajutiselt suletud 8 investeerimisfondi, mille maht langes alla praegu kehtiva määra.
Äripäev leiab, et mahupiirangud tuleb kaotada ja fondidele kehtestatud investeerimispiiranguid lõdvendada.
Investor ostab fondiosakuid, et kasu saada, ka spekuleerida. Seega peab ta igal juhul riskiks valmis olema. Tuleb jälgida, milline on fondi taust, kes on portfellihaldurid, kuhu fond investeerib, millised on garantiid. Seda kodutööd ei saa keegi investori eest ära teha.
Fondil pole mõtet, kui ta ei suuda usaldust müüa. Riiklikult kehtestatud nõuded ja piirmäärad pole aga raudkindel fondide usaldusväärsuse garantii. Kui vaadata, mis toimus Hoiupanga rahaturufondis, siis hoolimata nõuetest tegutseti seal ikkagi omatahtsi.
Oht, et fondihaldur mingitel põhjustel valesid ja üliriskantseid otsuseid teeb, on olemas ka praegu kehtivate nõuete puhul. Ent siin on tegemist juba eetiliste probleemidega. Fondi omanik saab fondile ise reeglid seada. Motivatsiooniks on seesama usaldus. Fond saab ju teenida vaid siis, kui teda usaldatakse. Kui puuduvad piirangud, sunnib see fondihaldureid usalduse võitmise huvides olema avatumad ja tegutsema läbipaistvamalt ja ausamalt.
«Fondihaldurid on huvitatud usaldusväärsusest ja stabiilsusest,» on Äripäevale öelnud fondihaldurite liidu esimees Sten Soosaar. See on võimalik ainult siis, kui halduri eesmärk ei ole sulitempude abil teenida, vaid investoritele võimalikult soodsa ja stabiilse tootlusega sellesse fondi investeerimise õigsust tõestada. Kui nii ei ole, ei taga usaldusväärsust ka riiklikud piirmäärad.
Ühe fondi põhja lasknud halduril oleks sel juhul väga keeruline uue fondi etteotsa saada või vähemasti sellesse fondi investeerijaid leida. Pealegi on ülimalt ebatõenäoline, et investeeringupiiri leevendus paneks fondihaldureid kogu fondi vara ühte aktsiasse investeerima.
Fondidesse investeerimise ja börsil mängimise vahe on see, et aktsiatesse investeerides riskid oma rahaga ise, fondiosakute puhul riskib keegi teine sinu rahaga. Sestap tundub olevat kindlam, kui riiklikult on mingid normid kehtestatud.
Mahupiirmäärade kaotamise vastu räägib see, et väikese mahuga fond ei majanda end ära: kui mõni suurosanik oma investeeringu välja võtab, võib tekkida likviidsuskriis ja lõppkokkuvõttes kannatavad pisemad osanikud. Nagu irvhambad on kippunud väitma, tõmmatakse väikeinvestoril alati müts silmile. Kuid ka neil mütsitõmbajail kaob liiale minnes teenimisvõimalus.
Fondide tegevus peatati osalt sellepärast, et siseinfo valdajad fondi tühjaks ei tassiks. Sisuliselt on kaheksa fondi praegu moratooriumi all, seatud fakti ette -- kas otsige investor või pange pood kinni.
Võib-olla suudavad suletud fondid mahu viia 5 miljonini ja taas uksed avada. Siis võtab mõni insaider miljoni välja ja jälle on fond alla normi. Nüüd aga ei ole fondi emapangal mingi probleem sinna kasvõi kolmeks päevaks see puudujääv miljon sisse susata ja fond on jällegi nõuetele vastav.
Järelikult piirmäära nõue reaalses elus ei toimi -- olgu ta siis 5, 10 või 15 miljonit, kes ütleb milline on õige -- ega muuda investori jaoks rahapaigustust vähem riskantseks. Fondi investeerima ahvatleb inimest või ettevõtet siiski vaid usaldus fondi vastu ja seda saab luua siiski ainult fond ise.
Hetkel kuum