Kuidas jagada ikalduskompensatsioone?

Aga alati, kui on midagi jagada olnud, oleme minu meelest ilusti toime tulnud. Oleme kasutanud valdade abi. Maakonnakeskusest ei jõua iga põllumeheni ja väge pole nii palju, et hakata ringi sõitma. Vallad on andmed esitanud, oleme pisteliselt kontrollinud ja ma ei tea, et ka alati kriitilisel pressil oleks nende toetuste kohta, mis on maa- ja omavalitsuste jagatud, erilisi pretensioone olnud.

Valdades on onupojapoliitika ja valla kaudu on väga kahtlane seda jagada. Aga kui otsetoetusi jagati, olid maaparandusbürood ja need olid vähemalt Harjumaal väga konkreetsed ja korrektsed mehed. Käisid kohal, pandi kaart ja põld ette ja vaadati, mis on.

Maaparandusbürool võiks olla üks kolmemeheline komisjon, kes läheb kohale. Ja maakondades on ju teada, kus need paugud olid. Ministeerium on kõrgel ja kaugel, tema ei tea tuhkagi.

Lähtepunktideks on riiklik statistika, testtalud, metoodika ja ülevaade kütuseaktsiisi maksmisest, hektaritoetustest.

Komisjon alustas tööd juulis. Neil olid välja valitud vaatluspõllud, kus hinnati olukorda ja tehti vaatlusi. Lisaks on meteoroloogia andmed. Õigluse printsiip ilmselt jääb maakonna tasandile. Sademete hulk, kui ta osutub üheks komponendiks -- on olemas riiklikult kinnitatud punktid. Loomulikult pole neid iga põllu kohta, on ühtlustatud maakonna peale. Aga on ikkagi, millest lähtuda. Ja on võimalik ka diferentseerida, kus sademeid tuli rohkem, sellest maakonnast on võetud vaatluspõllud. Seda saab siis kas valemite või diferentseerimise osas ju arvestada.

Süsteemi tuleb arendada. Seadustada, milline roll jääb riigile kindlustussüsteemi rajamisel ja kui palju riik jääb ise ilmastikukahjude katjaks. Soomes toimivad mõlemad, meil pole kumbagi. Õnneks on mingisugune infobaas. Kui poleks teinud komisjoni ja poleks protsessi jälginud, oleks subjektiivsuse aste suurem olnud.