Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Nälg ajab kaevurid piketeerima
Saja meetri sügavusel maa all paarisajakiloseid raskusi liigutav Slantsõ kaevur sööb kaevanduses lõunaks tee kõrvale vaid tüki leiba, sest tal pole rohkemaks raha. Varem toodi kaevuritele lõunatunniks töökohale termosega supp ja praad, nüüd aga üksnes teed ja sedagi ilma suhkruta, sest kaevandus töötab rahapuuduse tõttu äärmisel kokkuhoiul.
Kaevanduse 3200 töötajat pole augustist alates palka saanud. Juhtkond vähendas kokkuhoiu nimel ohutusnõuete täitmist piirini, millest allapoole langemine tähendaks kaevanduse kokkuvarisemist, kurdab direktori asetäitja tootmise alal Roman ?igabutdilov.
Suures osas kaevanduse ühenduskäikudes ja galeriides on valgus elektri säästmiseks välja lülitatud. Millal viimati tootmisesse investeeriti, ?igabutdilov ei mäleta.
Juhtkond haub mõtet võtta kasutusele 8tunnilise asemel 12tunniline tööpäev -- Rootsi vasekaevanduste eeskujul. Erinevus oleks aga selles, et Rootsi vasekaevurid ei tule 12 tundi maapinnale, sest söövad lõunat kaevanduskäiku ehitatud soojas ja valgusküllases sööklas. «Inimesed ei peaks praegustes tingimustes 12tunnisele tööpäevale vastu,» nendib ?igabutdilov.
?igabudtilov tunneb iga kaevurit. Direktori asetäitja mõtleb kaevuritega samas võtmes -- see paistab seltsimehelikkusest, millega pimedusest ilmuvad mehed teda kaevanduskäikudes tervitavad. Mehed räägivad käsilolevast tööst, liftinaised hüüavad talle järele küsimuse, millal palka saab.
«Eesti Põlevkivis elatakse nagu nõukogude ajal,» ütleb läbindajate meister Boriss Kornejev nukralt. Kornejevile tähendab nõukogude aeg majanduslikku kõrghetke. Slantsõ kaevurite sugulased, tuttavad ja endised kolleegid elavad Ida-Virumaal. Eesti Põlevkivi tundub neile kaevurite paradiisina.
Eelmisel neljapäeval, kui Kornejev Äripäeva küsimustele vastas, oli tal 48. sünnipäev. 30 aastat kaevanduses töötanud mees ei mõtle, kuidas oma 50. juubelit tähistada. «Mis siin ikka unistada,» tõdeb Kornejev. «Rahapuudusel jätsin isegi suitsetamise maha.»
Kaevurite palk jääb 900--1700 rubla vahele. Üks rubla maksab praegu 85 Eesti senti. Paraku on ka palga suurus vaid number, palka ei maksta kuude kaupa välja.
Eesti Energia on Slantsõ põlevkivi peamine kasutaja. Eelmisel aastal sõlmitud lepingu kohaselt võib Slantsõ kaevandus Eestisse vedada 1,7 miljonit tonni põlevkivi aastas. Slantsõ kaevandus pakub Eesti elektrijaamadele põlevkivi 20% odavamalt kui Eesti Põlevkivi.
Venelased ei ekspordi põlevkivi Eestisse, vaid veavad seda Balti soojuselektrijaama ümbertöötamisele -- elektriks Kaliningradi oblastile. Raha teenuse eest maksta pole, seetõttu saab Eesti Energia elektri eest odavat põlevkivi.
Põlevkivi eest peab raha kaevandusele laekuma energeetikaettevõtte Lenenergo kaudu. «Tänasel päeval peetakse elektri eest maksmist Venemaal halvaks tooniks,» tõdeb kaevanduse direktor Grigori Fraiman.
Kaevandus ripub ühe lülina üleriigilises vastastikuste võlgnevuste ketis. Võlarublade abil ehitavad venelased ettevõtete omavaheliste tasaarvelduste süsteemi, et vältida tervete majandusharude pankrotti minemist. Palkade maksmiseks ja investeeringuteks ei teki aga sellisest süsteemist raha kopika võrragi.
Kui Eesti Energia ostaks lisaks ümber töötatavale kogusele Slantsõst 2 miljonit tonni põlevkivi, saaks kaevandus töölistele palga välja maksta, sest eestlastel on kombeks oma arved tasuda, räägib Fraiman.
Väino Viilup, Eesti Põlevkivi peadirektor, on ärevuses, sest kahe miljoni lisatonni importimine Venemaalt tooks kaasa paarituhande Ida-Virumaa kaevuri vallandamise.
Viilupi nime mainimine mõjub Fraimanile nagu härjale punase rätiku näitamine. «Viilup on poliitikaan,» -- muidu rahuliku ja muheda olemisega Fraimani silmadesse tekib võõrastav helk, hääl tõuseb tooni võrra. «Teil seal Eestis peaaegu polegi tööpuudust. Odavast põlevkivist toodetud odavast elektrist võidaks Eesti rohkem, kui Eesti Põlevkivi kaevurite vallandamisest kahju saaks.»
Samas lükkab Fraiman ümber väite, et ta on Eesti majandusministrile Jaak Leimannile raudtee sulgemise ähvardusega kahe miljoni lisatonni Eestisse vedamiseks survet avaldanud. Senise tarnemahu säilitamine on Fraimani sõnul kaevanduse juhtkonna ainuke soov.
Piketi osas ei ole kaevurite seas üksmeelt. Protestiaktsioonid Tallinna--Peterburi raudteel on jäänud kaevuritele ainukeseks vahendiks, kuidas palka kätte saada, kinnitavad kaevandusseadmete masinistid Vjat?eslav Sidorov, Gennadi Ivanov ja Aleksandr Ivanov.
Meestes pole võitlusvaimu ega revolutsioonilist ärevust. Nad on kaotamas viimast lootust vähegi inimväärsele elule. «Mida me ütleme oma naistele, kui kodus midagi süüa pole,» küsivad mehed.
Kornejevi sõnul lähevad aga kaevurid pigem raudteed provokatsioonide eest kaitsma. «Kui kaob viimane side Eestiga, siis ei tea ma küll, mis meist saab,» ütleb Kornejev.
Ka Slantsõ ametiühinguliider Juri Zahharov soovib õhus rippuvat protestiaktsiooni ära hoida. Lonks viina muidu vaoshoitud, kuid tühja kõhuga vene mehele võib vallandada etteaimamatuid sündmusi -- piketina kavatsetud üritus võib üle kasvada raudtee sulgemiseks.
«Septembris olime kahel korral valmis minema,» ütleb Zahharov. «Oktoobri raudtee direktor ja Kingissepa rajooni miilitsaülem käskisid kaevuritel raudteest eemale hoida.»
Tänavu aprillis korraldasid kaevurid kaks edukat surveavaldust: ühel korral keeldus 182, teisel korral 52 kaevurit ?ahtist väljumast.
Pärast kolmepäevast kaevanduses istumist sõitis kohale oblasti toonane kuberner, praegune asepeaminister Vadim Gustov ja raha leiti. Juhtkond seni vaid keerutas, et raha ei ole, nendivad kaevurid.
Kuid augustis puhkenud kriisi praktika näitas kaevuritele, et kaevandustes istumine ei avalda enam mõju. «Võime siia surra, aga raha ikka kätte ei saa,» ütlevad mehed.
21.--23. novembril arutab kaevurite ametiühingu pleenum Moskvas ülevenemaalist raudtee piketeerimise aktsiooni. Slantsõ ametiühing hääletab Zahharovi sõnul pleenumil piketi korraldamise vastu.
«Kui piketi pooldajad võidavad, siis allume meiegi ametiühingudistsipliinile,» lisab ta aga kohe.