Kuni selle kuupäevani on Euroopa Liidul veel võimalus oma banaaniimpordi reegleid muuta. Karmimaid sanktsioone on oodata Suurbritannial, Prantsusmaal, Hispaanial ja Portugalil, kes on põhilised riigid ELi diskrimineeriva impordipoliitika taga. Britid püüavad kaitsta oma endisi kolooniaid, prantslased Kariibi mere saari, hispaanlased Kanaari saarte ning portugallased Madeira banaanikasvatajaid.
USA, mille enese banaanitoodang on tühine, huvi taga on omakorda maailmaturul domineerivad suured banaanikompaniid Chiquita ja Dole, mis väidetavalt kaotavad ELi piirangute tõttu aastas 247 miljonit dollarit. Nii Brüsselis kui Washingtonis räägitakse, et Chiquita suuromanik Carl Lindner on USA poliitilistele parteidele tehtud annetuste abil viinud oma isiklikud ärihuvid WTOsse. Philip Morrise järel hoiab Lindner sponsorite pingereas neljandat kohta.
USA on banaaniküsimuse korduvalt tõstatanud maailma kaubandusorganisatsioonis (WTO), mille üks ülesandeid on oma liikmete vaheliste kaubandusvaidluste lahendamine. 1997. a kevadel kuulutas maailma kaubandusorganisatsioon (WTO) ELi banaaniimpordi reeglid vabakaubanduse reeglitega vastuolus olevaiks. Samale otsusele jõudis WTO eelkäija GATT ka 1993. ja 1994. aastal.
USA väitel on EL WTO ettekirjutuse peale teinud impordieeskirjas vaid minimaalseid muudatusi, jättes nende Lõuna- ja Kesk-Ameerika banaanitootjaid diskrimineeriva põhiolemuse puutumata. Lisaks tõstab ELi keeruline litsentsisüsteem ka banaanide hinda liikmesriikide tarbijatele.
USA tahab banaanivaidluses minna lõpuni, veendumaks, et WTO suudab Euroopa Liitu sundida oma otsuseid täitma. Vastasel juhul on peagi banaanitootjatega sarnases olukorras ka USA talunikud, kes hiljuti said WTOs õiguse hormoonide abil toodetud liha eksportimiseks ELi.
Autor: DI