NSV Liidu lagunemine ja raudse eesriide kadumine on avanud Läänemeremaadele tee vabaks ja heaolu suurendavaks arenguks, paraku on osa riikide ekskommunistlikuks pärandiks küllalt suured keskkonnaprobleemid.

Piiride avanemine on tihendanud Läänemerel kauba- ja reisilaevade liiklust, mis iseenesest on tore, kuid suurendab koormust merele ja keskkonnale. See kõik nõuab, et Läänemeremaade liidrid hakkaksid nendele tõsistele probleemidele järjest rohkem tähelepanu pöörama.

Üheks niisuguseks probleemiks on laevade õlijäätmete merre heitmine. Ühekordselt võetuna pole selles võib-olla midagi hullu, kuid tervikuna on see tõsiseks ohuks kogu Läänemere floorale ja faunale. Näiteks ainuüksi Rootsis avastatakse iga aasta kuni 500 saastamisjuhtumit. See teema on Rootsi meedias, poliitikas ja üldsuses pälvinud rohkesti tähelepanu. Viimastel aastatel on ornitoloogid ja naftafirmad hakanud ühiselt otsima tõhusaid abinõusid, mis aitaks õlisaastet vähendada.

Läänemeri pakub oma mitmekesise rannajoonega peatuspaika väga paljudele linnuliikidele. Kokku on neid vaadeldud 450 liiki, kellest paarsada kasutab seda piirkonda iga-aastaseks pesitsemiseks.

Paraku on Läänemeri küllalt haavatav. Ehkki juba 1974. a keelati laevadelt saasteainete merre heitmine, jätkub see lohaka kapteniga laevades endiselt. Selle aasta jaanuaris otsustasid Läänemeremaad, et alates 2000. a on kõik laevad kohustatud jätma oma õliheitmed sadamatesse. Selleks ajaks tahetakse ühtlustada seadused ja tõhustada järelevalvet, et süüdlased saaksid karistuse.

Muret teeb ainult see, et ettevalmistused ei pruugi aastaks 2000 valmis saada. Järelikult võib saastamine jätkuda ka pärast sajandivahetust. Mitu riiki on võtnud selles küsimuses äraootava seisukoha.

Juba mitu aastat oleme palunud Rootsi valitsusel võtta juhtiv roll mere õlisaaste vähendamise võitluses, kuid tulemuseta, seisab üleskutses. Ka praegu pole jõudu, kes sellealast koostööd koordineeriks. Seepärast pöördume Läänemeremaade valitsuste, sadamavõimude ja keskkonnagruppide poole, et otsida probleemile kiiret ja konstruktiivset lahendust.

Autor: DI