12 jaanuar 1999

Krooniga või kroonita?

Kui selgus saabub, võib see Eestis sarnaneda vahetult krooni kehtestamise järgse ajaga, mil segadust oli palju. Hetketi tundus, et raha on lademes, siis polnud seda üldse. Inimesed suhtusid rahasse umbes nii nagu mängus Monopol: tohutuid summasid jooksutati siia-sinna, kõigele lisaks erineva kursiga.

Uut aastatuhandet vastu võttes tekib Eestis eufooria nimelt sellest sündmusest endast, mitte materiaalses mõttes, nagu võeti vastu eelmist aastat. Arvan, et ega rootslased palju rõõmsamad pole. Ja sama võib öelda vist enamiku Euroopa rahvaste/riikide puhul.

Balti rahaturgudel on olukord veidi paranenud -- säilinud on rahvusvaheline huvi Baltimaadesse investeerida. Eestisse tuli investeeringuid mullu isegi rekordiliselt palju, sellest suur osa Rootsist.

Tänu investeeringuile tulevad Balti riigid suhteliselt hästi toime üldise halvenenud majanduskeskkonna mõjutustega. Baltimaade puhul tuleb aga arvestada tõigaga, et neis kolmes riigis on maailmas toimunud muudatuste järelmõjud avaldunud alati ajalises nihkes.

Eestis on veidi langenud intressid, ent reaalintress ulatub ikka 10 protsendini. Nähtavasti võib Eesti isegi rõõmustada, kui sisemajanduse kogutoodangu kasv jätkub kusagil paari protsendi ringis. Börs pole Baltimaades kunagi mänginud niisugust rolli kui näiteks Rootsis. Tegemist on väljasurnud kauplemispaikadega, kust ettevõtted tahavad pigem lahkuda kui sinna minna.

Tänavuse majandusaasta olulisim sündmus on kindlasti ühisraha käivitamine Euroopas, Euroopa Liidu 11 liikmesriigis on 1. jaanuarist kasutusel euro.

Ühisrahal on plusse -- ettevõtted ja üksikisikud maksvad vähem rahaülekannete eest riigist riiki, kauplemisel Internetis on hinnatase ühtlasem, raamatupidamine muutub hõlpsamaks jms.

Teisalt eksisteerib selline mõiste nagu rahaühiku käibimise loomulik ala. Tavaliselt on selleks ühe riigi territoorium. Ent on väga suure levialaga, mitmes riigis kehtivaid valuutasid, nt Prantsuse frank ja USA dollar. Nende riikide finants-majanduslikust iseseisvusest pole aga mõtet rääkida. Näiteks Panamat võib USA kolooniaks lugeda.

Need, kes tervitavad tuliselt eurot, peavad samuti arvestama, et pikemas perspektiivis need riigid, mis läksid üle Euroopa ühisrahale, kaovad maakaardilt kui iseseisvad riigid.

Samas peaks see olema ka eurole ülemineku eesmärk. Kui see nii pole, pole ka ühisraha kasutuselevõtt loogiline samm. Ühisraha sellest aspektist ei armastata aga rääkida.

Meenutagem, miks Eesti võttis kasutusele oma raha. Oli kaks põhjust -- majanduslik ja poliitiline. Rubla oli halb valuuta, sellele majandust rajada poleks olnud võimalik. See oligi olulisem põhjus kroonile, sest ilma oma rahata poleks olnud põhjust rääkida Eestist kui iseseisvast riigist. Alles seejärel kerkis küsimus, milline peaks olema krooni kurss.

Kui üldist majandusolukorda arvestada, on Eesti ajakirjanduse mure krooni pärast mõistetav, ent mitte see, kui pidevalt esitatakse küsimusi krooni devalveerimise kohta ja soovitakse saada ei- või jah-vastust. Elus ei ole must-valgeid lahendusi. Devalveerimine ei ole sõnakõlks, vajadus selle järele tuleneb majandussituatsioonist.

Kui rääkida üldisemalt, siis on krooni kursi küsimus -- kasutan eestlastele harjumuspärast võrdlust, st kas krooni suhe Saksa marka on 8:1 või 9:1 -- praegu tühine selle küsimuse kõrval, kas kroon peab üldse eksisteerima. Võib-olla peaks see olema debatiteema kas devalveerida või mitte asemel?

Autor: Bo Kragh

Hetkel kuum