Riigivalitsejad Levicomi kaabli otsas

Riigikogus tuleb viiendat korda teisele lugemisele kaabelleviseaduse eelnõu, millega riik tahab hakata ise otsustama, kes võib ehitada kaabeltelevisioonivõrke, seejuures ühe omavalitsuse territooriumil saab sellise õiguse üks firma, talle tagatakse piirkondlik monopol kümneks aastaks.

Äripäev ei poolda kaabellevivõrgu omanikeringi piiramist.

Kaabelleviseaduse eelnõu koostajate meelest soodustab see seadus vaba konkurentsi teket telekommunikatsiooniturul. Andes aga tegutsemisloa vaid ühele ettevõttele, tõrjutakse turult mitu praegu tegutsevat firmat. Vabalt võivad ettevõtted konkureerida ainult sideametist litsentsi taotledes.

Ent ka loa taotlemisel saab rääkida vaid suhtelisest vabadusest: eelnõu järgi ei tohi võrgu omanik olla osanik äriühingus, millele kuulub üle 25 protsendi mingi telekommunikatsiooniteenuse turust. Et vältida ristuvaid omandisuhteid -- nii on seda eelnõu sätet põhjendatud. Tegelik eesmärk on hoida kaabelleviturult eemal Eesti Telefoni omanikud, täpsemalt Rootsi telekommunikatsioonifirma Telia. Seda läbi kaabeltelevisioonifirma Starman, kelle omanik on samuti Telia.

Starmani peamine konkurent on Tallinna Kaabeltelevisioon. Sellest firmast kuulub 65 protsenti Levicomile. Et lõhkuda üht, Eesti Telefoni monopoli, loob valitsus uue monopoli, seda kaabellevis ja Levicomile.

Seaduseelnõus käib jutt televisioonist, ent asi pole telepildis, vaid telekommunikatsiooni tulevikus: aastast 2001 ei ole Eesti Telefon enam telefonsideturul monopoolses seisundis. Iga firma, kes soovib, võib siis telefoniteenust pakkudes jõudu proovida. Levicom ei varja oma plaane: 1. jaanuariks 2001 tahab ta olla stardivalmis, omades kaabliotsa iga tallinlase ukse taga.

Levicomi seisukohalt ei ole vaba kaabelleviturg loomulikult kasulik: võistluses turu pärast jääks Levicom tõenäoliselt mõne aja pärast ikkagi Teliale alla. Viimase rahakott võimaldaks konkurentidest vabanemiseks kasutada ka dumpingut. Kümme aastat ainuvalitsemist kaabellevis annaks aga Levicomile edasiseks võistluseks parema positsiooni, võimaluse arendada välja oma võrk ning investeeringud tagasi teenida.

Kümne aasta pikkuse lokaalse monopoli kehtestamist põhjendatakse investeeringute suure mahu ja võimalike investorite julgustamisega. Vajadus tagada investeering on antud juhul nõrk argument -- Eestis on kaabellevisse juba praegu investeerinud rida firmasid.

Monopoli kasuks räägib kohustus vedada kaabel ka hõredalt asustatud piirkondadesse, kuid ikkagi pole kliendil valikuvõimalust, ta peab leppima ühe firma teenuse kvaliteedi ja loomulikult ka hinnaga. Eesti Telefoni kogemus meil aga on juba olemas, seda pole mõtet korrata.

Ühe firma turule lubamine võimaldab kergema vaevaga lahti saada kaabellevipiraatidest, aga see küsimus kuulub politsei tegevusvaldkonda.

Soov seadusega poputada üht erafirmat on arusaamatu. Riik peaks loobuma eriõiguste kehtestamisest, need takistavad turu arengut, tõstavad teenuste hinda ja loovad eeldused korruptsiooniks ametnike seas.