24 jaanuar 1999

Vaba konkurentsi

petlik lihtsus

Oktoobrist kehtib Eestis uus konkurentsiseadus, mille täies mahus rakendamine peaks muutma majanduskeskkonna sõbralikumaks nii tarbijale kui ka ettevõtjale. Just ettevõtjaist oleneb, millal võib Eestis rääkida vabast ja tarbijasõbralikust konkurentsist, kuid mitte vaid neist. Vaba konkurentsi edenemine tugineb eelkõige arusaamisele, mis on kelle huvides.

Ajakirjanduses on levinud lihtsustatud käsitlusviis -- vaba konkurents on piirangute puudumine ja võrdsed tingimused kõigile. Mõne kitsalt põllumajandusele orienteeritud poliitiku sõnavaras käibib sõnapaar «kõlvatu konkurents» ja sellega kaasneb soov konkurentsi kodumaise ettevõtja kasuks piirata. Mõlema käsitluse juures unustatakse, et tarbija ei ole abstraktsioon, vaid reaalne mitmekülgsete vajadustega inimene.

Konkurentsi lihtsustatud ning sügavama käsitluse vastuolu on ilmnenud mitmes valdkonnas (telekommunikatsioon, raudteetransport, energeetika), kuid sobivaim näide on vaidlus kaabellevi seaduse eelnõu üle. Vaidlus koondub pealtnäha lihtsa valiku juurde -- kas anda õigus kaabelleviteenuse osutamiseks mitmele või konkursi põhjal ühele ettevõtjale, kui ta võtab kohustuse osutada ka telefoniteenust.

Valik on lihtne ainult neile, kes Tallinna tihedalt asustatud piirkondades naudivad kaabeltele valikurikkust -- mida enam teenuse pakkujaid, seda parem. Hõredamate linnaosade ja teiste linnade elanikel ei tasu loota mitmekesisele pakkumisele -- mitme võrgu jaoks ei jätku ühes piirkonnas tarbijaid. Lihtne vaba konkurents paistab olevat kasulik vähemusele, s.o osale tallinlastest, võib-olla ka väikesele osale tartlastest ja veel mõne linna elanikest. Teha otsust, mis on vähemusele kasulik, saab siis, kui see pole enamusele kahjulik. Siin põrkuvadki huvid.

Eestis on telefoniteenuse osutamise ainuõigus Eesti Telefonil. Sellega kaasneb eelis järjest kasvaval andmesideturul. Tülikas, kui tihedal turul tekib konkurent, kes klientide võitmiseks teenuse hinda alla surub.

Oletame, et kaabellevi seaduse üks variant on kasulik Levicomile ja teine Starmanile. Tekib küsimus, miks ÄP soovitab sellises olukorras riigivalitsejatele Starmani kaabliotsa. Oletatavasti pole põhjus vaid selles, et veri on paksem kui vesi. Järeldusele, mis on ÄP juhtkirjas ( 15.01) võivad jõuda need, kes käsitlevad vaba konkurentsi lihtsustatult ja kelle jaoks elu väljaspool Tallinna pole eriti oluline, sest seal liigub vähe raha.

Kui keegi oskab veenvalt selgitada, miks konkurentsi tekitamine väiksema tarbijate arvuga ja pealinnakeskses kaabeltelevisioonis on tähtsam kui üle-eestilise ulatusega telefon- ja andmesides, siis lasku käia, aega veel on. Seni on kahjuks kasutatud üsna labaseid ja läbipaistvaid argumente.

Hetkel kuum