28 jaanuar 1999

Härrad ministrid,

kelle huvides

Eilsest on 23 riigikogu liikme poolt esitatud Eesti Telekomi käsitlev eelnõu riigikogu menetlusest välja arvatud. Selle eelnõuga püüdsid riigikogu liikmed takistada Eesti Telekomi restruktureerimiskava elluviimist.

Selline samm tulenes eelkõige riigikogu majanduskomisjoni otsusest lükata eelnõu menetlemine edasi perioodi, mil Eesti Telekomi restruktureerimiskava, oleks juba teostatud. Järelikult saanuks kalevi alla pandud ja parlamendis läbiarutamata eelnõu saata välja vaid ekslikke signaale või tõstatada vastuseta jäävaid küsimusi.

Eilne riigikogu otsus, eelnõu menetlusest välja arvata ei tähenda aga seda, et probleem kaob päevakorrast. Vastupidi. Eesti Telekomi erastamisega seotud kõrgetel riigiametnikel ei ole enam 23 riigikogu liikme eelnõu näol kolli, millega saab mitmeid valusaid küsimusi pareerida. Nüüd peavad nad asuma selgitama, kelle huvides see kõik ikka toimub.

Igal juhul on Eesti maksumaksjale ning telekommunikatsiooni tarbijale (100% elanikkonnast) valitsuse poolt valitud Eesti Telekomi restrukturee-rimise skeem äärmiselt kahjulik ning aktsiate üleandmine peamiselt Põhjamaade riiklikele äriühingutele vastutustundetu. Seetõttu on neil, kes on riigikogulasi kritiseerinud eelnõu hilise esitamise pärast, õigus. Eelnõu oleks pidanud esitama varem.

Eilses Äripäevas ilmunud Ignar Fjukki puudutav ja uudisteagentuuri BNS uudisele tuginev repliik, ei ole kahjuks BNSi uudise kvaliteedist tingituna tõene. Mitte kunagi ja mitte kuskil ei ole ma väitnud, et liitusin 23-e eelnõuga üksnes seetõttu, et Eesti Telekomi tulevased tuumikinvestorid saavad 2,5 protsenti Telekomi aktsiatest emissiooni lõpphinnast odavamalt. Ehkki teede- ja sideminister Raivo Vare poolt allkirjastatud seletuskiri Eesti Telekomiga seotud vabariigi valitsuse korralduste juurde seda sisaldab.

Alati ja eelkõige olen öelnud, et Eesti Telefoni ning Eesti Mobiiltelefoni liitmisega kaasnev sünenergeetiline toime eeldaks riigile tänase skeemi järgi jäetud 2,5 protsendilisest boonusest märksa suuremat boonust. Neile aktsiatele rakendatav hind on küll märkimist väärt, kuid see ei ole hoopiski mitte määrav.

Arvestades kontsessioonilepinguga fikseeritud Eesti Telefoni ning Eesti Mobiiltelefoni varalisi iseärasusi olen väitnud, et riigile jäetav boonus võiks olla ehk isegi suurusjärgu võrra suurem.

Ma olen ka välja pakkunud milline saab olema Eesti riigile kujunev kahju, kui talitada valitsuse poolt pakutud restruktureerimise skeemi järgi. Kahju suurus on 1,0--2,2 miljardit krooni.

Miks Eesti Telekomiga seotud ametlik dokumentatsioon võimaldab erinevaid tõlgendusi, on aga iseküsimus. Terve mõistuse kohaselt peaksid vabariigi valitsuse, teede- ja sideministeeriumi või väärtpaberiinspektsiooni poolt väljastatud materjalid olema autentsed ning allikana kõlbulikud.

Kahetsusväärselt ei vasta neis kirjapandu aga 8. jaanuaril 1999 väljastatud Eesti Telekomi aktsiate avaliku müügi prospektile. Veelgi enam, täna on ainuüksi Eestis üheaegselt ringluses vähemalt kaks erinevat prospekti, kusjuures viimane (ja kehtiv?) sattus ringlusse alles selle nädala teisipäeval.

Kui riigikogu liikmetel oleks olnud võimalik juba esmaspäeval selles sisalduvate uuendustega tutvuda, siis oleks ka juba esmaspäevast hakanud liikuma jutud valitsusest, kes on kaotanud igasuguse reaalsus- ning vastutustunde.

Autor: Ignar Fjuk

Hetkel kuum