Kadi Heinsalu • 16 veebruar 1999

Maa pärast Venemaa kodanikuks

«Mina tahan olla selle riigi kodanik, kes mulle omal ajal maa andis. Maa andis 50. aastatel Nõukogu Liit, aga selle õigusjärglane on Venemaa Föderatsioon,» põhjendab Taruste kodakondsuse valikut.

Vene Föderatsiooni kodakondsuse sai üsna hõlpsalt. Taruste läks Tallinna Ohvitseride Majja, astus üldisesse järjekorda ja tegi avalduse. Nn punane pass oli tal alles, sinna pandi vene- ja ingliskeelne pitsat sisse ja oligi valmis. «Lubati lilled ka, aga ei antud,» meenutab Taruste.

Eesti Vabariigi pass on tal samuti olemas. Lähenevate valimiste eel pani Eesti Vabariigi peale solvunud Taruste oma hääle müüki ajalehtedesse Soov ja Privatinfo.

Kui ta eelmiste valimiste ajal mõni aasta tagasi samamoodi talitas, helistati Tarustele Koonderakonnast ja küsiti hääle hinda. «Ütlesin 17 400 krooni -- see on summa, mille võrra elu oli minu jaoks selleks ajaks kallimaks muutunud,» seletab Taruste. Praegu annaks mees hääle ära saja krooni eest.

Pool sajandit Meriväljal elanud Taruste sai teada paar aastat tagasi, et osa tema maast on linn otsustatud tagastada maaomaniku õe lastele. Sellest peale on ta rahulik elu rikutud. Tüliõunaks on nn reservmaa põhikruntide vahel. Praegu on Tarustel Meriväljal maad 1400 m². Kui ta osa maad õigusjärgsele omanikule tagasi annaks, jääks talle 600--700 m². «Miks Eesti Vabariik mind ei kaitse?» küsib ta.

Taruste on oma sõnul maa eest aastaid maamaksu maksnud. Ta on lasknud sinna kallata autokoormate viisi mulda, kruusa ja liiva. See oli puhas võsa, kirjeldab Taruste. Nüüd laiub maal aed ja kasvuhoone, kus ta kasvatab moldaavlannast abikaasaga Eesti oludes enneolematult suuri viinamarju.

Taruste enda perekond on saanud tagasi kaheksakorterilise maja Tallinnas. Aga selleks, et senistele üürnikele asenduskortereid osta, on vaja palju raha, rääkimata maja remondist. Seepärast lepib Taruste, et isamajas elavad üürnikud ja rahmeldab oma Merivälja krundil.

Maaomaniku järeltulija Ants Leevald räägib, et on püüdnud Tarustega kokkuleppele jõuda, kuid asjata. Suhted on muutunud nii teravaks, et viimasel korral käis Leevald maad vaatamas politseiga. «Meie elu pole ka meelakkumine olnud, mind emaga saadeti Siberisse,» kurdab Leevald. Viimastel aastatel on tema ja ta poeg elanud Mustamäel. Küsimusele, kas ta on valmis hüvitama Tarustele maa harimiseks tehtud kulutused, vastab Leevald, et kõigepealt peab ta mõtlema advokaadi töötasu peale.

Hetkel kuum