Jaanus Glaase • 25 veebruar 1999

Ekspordi riiklik toetus ei ole koll

Ekspordi riikliku toetamise (krediteerimise ja garanteerimise) mittevajalikkuse põhjendajad kannustab hirm, et riik jääb sekkumisega alati hiljaks. Välisturul tekkinud kahjumid kannab maksumaksja, mitte ettevõtja.

Ekspordi riikliku toetamise (garanteerimise) pooldajad leiavad, et nii antakse positiivne riigipoolne signaal ettevõtetele ekspordi julgustamiseks, kaetakse riskid, mida erakindlustusseltsid ei kata ja võrdsustatakse konkurentsitingimusi. Maksumaksjale ei lähe see eriti midagi maksma (hüvitised makstakse sihtasutuse omavahenditest ja kui neid ei jätku, siis riigieelarvest, mis kajastub sihtasutuse bilansis kohustusena riigi ees).

Kahjuks pole selgitatud põhjusi, miks riigi sekkumine on või ei ole vajalik. Eitajad fabuleerivad ortodoksse turumajanduse tõlgendusi riigi sekkumise kohta, saamata aru, et kirvetöö pole kaasaja ühiskonnas ja turumajanduses juba ammu enam edukas.

Paraku pole ka kõik ekspordi riikliku garanteerimise pooldajate seisukohad vettpidavad. Põhiküsimus jääb vastamata. Miks ekspordi riiklik garanteerimine (krediteerimine) on Eesti ettevõtetele vajalik?

Ei saa olla nõus EKTK eksportööride töögrupi seisukohaga, et ekspordi riiklik garanteerimine pole otsetoetus, vaid riigieelarvest laenamine. Ilmselt on probleemi käsitletud kitsalt (otsetoetus on see, mida ei pea maksma tagasi) või ei teata, et riigipoolne garantii, mis on antud alla turuhinna, on samuti riigiabi ehk otsetoetus. Otsetoetuse määrab ikkagi ära selle sisu, mitte sihtasutuse bilansis ja riigieelarves kajastamise viis.

ELi reeglite järgi on ekspordi riiklik garanteerimine samuti tõlgendatav riigiabina, mis moonutab konkurentsi. Küsimus on, kas iga riigipoolne sekkumine on kurjast või mitte. Kuidas käituda, kui konkurentsi kui sellist ei eksisteeri? Kas moonutatud turu moonutamine on aktsepteeritav? Kas riik tohib sekkuda, kui vaadeldav majandussektor on nõrk või ülemäära domineerivas seisundis? Avaliku sektori majandusteooria järgi eksisteerib kuus tegutsemisajendit ehk turutõrgeteks, millal riik peaks sekkuma majandusse.

On hulk põhjusi, miks Eesti kindlustusturg (pangad) ei suuda ekspordi garanteerimise teenust tarbijale pakkuda:

-Eesti kindlustussektor on nõrk. See väljendub eksportivatele keskmistele ja väikeettevõtetele (95% Eesti ettevõtetest on ELi kriteeriumide alusel väike- ja keskmised ettevõtted) sobiva hinnaga ressursside puudumises, samuti teadmiste puudumises ning asjaolus, et väliskapitalile on Eesti turg juba piisavalt riskantne.

-Eesti finantsasutuste ja ettevõtete suur sõltuvus lühiajalisest rahast, panganduse ja kindlustuse omanikeringi kattuvus.

-Eesti väike- ja keskmiste ettevõtete üldine nõrkus (madal efektiivsus, tagatiste puudus, madal kapitaliseeritus, halvad likviidsuse ja rahavoogude näitajad), mistõttu eelistakse heal turupositsioonil olevaid suuremaid ettevõtteid. Tegelikkuses ei soovigi pangad, et laenukliendid omavahel konkureeriksid. Ekspordi garanteerimise kõrget riski maandatakse preemiaga, mis, arvestades väikeettevõtete tootlikkust, on liiga suured.

Arvestades Eesti majanduse hetkeolukorda ja lähiperspektiivi, leian, et ekspordi riiklik garantii ja konkurentsivõimeline krediit on vajalik. Selle kaudu saab katta ettevõtete omakapitali vähesusest tulenevaid riske. Saab hajutada finantssektori riske, vähendada ettevõtete finantseerimiskulu ning suurendada kasumlikkust, samuti elavdada ettevõtlust ja julgustada panku krediteerima ekspordiprojekte.

Ekspordi riikliku krediteerimise ja garanteerimise tembeldamine riigile sobimatuks tegevuseks, asjasse süüvimata, on rumal. Kui turg ei toimi, peab Eesti riik looma turu toimimiseks sobivad tingimused ja julgustama erasektorit vähemalt samadel alustel kõigi teiste riikidega.

Hetkel kuum