11 märts 1999

Eesti üllatab alati

Pangad on 1999. a suhtes pessimistlikult häälestatud, ei oodata, et maailma majanduse olukord paraneks. Näiteks peab meie panga Jaapani esindaja tõenäoliseks, et jaapanlased toovad osa välismaale investeeritud kapitalist koju. See võib tekitada halbu tagajärgi maailma rahaturgudele. Ladina-Ameerika olukord sõltub sellest, kuhu läheb Brasiilia. Ladina-Ameerikat võib pidada USA majanduse tagahooviks. Kui seal on tõsiseid probleeme, mõjutab see oluliselt New Yorgi börsi. Seejärel kerkivad probleemid juba euroliidu kohale.

Eesti tulevikku prognoosides peab praegu jääma ettevaatlikuks, sest see ei sõltu üksnes Eestist. Eesti on alati vaatlejaid üllatanud, nagu praegugi: riik on väike, kahe panga aktsiaemissioonist piisas, et mõjutada rahaturgu ja tugevdada krooni. Eestlased on üllatavalt kohanemisvõimelised, see on eestlasi alati hädast välja aidanud ja ehk aitab ka praegusest majandussurutisest paremini üle saada.

Praegu ei saa täpselt öelda, kuhu kaldub kaalukauss. Peamine küsimus on, kas suudetakse Venemaa asemele leida uut turgu. Läände pürgimisest on vähe kasu, kui seal puudub nõudmine Eesti kaupade järele. Kevadel peaks aga olema näha, kust tuul puhub.

Telekomi müük oli Eesti suurim tehing ja on loomulik, et selle käik püsis pikka aega avalikkuse tähelepanu keskmes. Rootsis jälgiti rohkem, millega lõpeb Telenori ja Telia lähenemine. Kavatsus müüa Volvo sõidukitehas Fordile jättis aga kõik varju. See oli hoop rootslaste eneseuhkuse pihta. Volvol on rootslaste jaoks samasugune tähendus nagu kroonil eestlaste jaoks, seda võib pidada Rootsi neljandaks rahvuslikuks sümboliks lipu, vapi ja hümni kõrval.

Nagu võis arvata, elavdas Telekomi müük börsi lühikest aega. Nii juhtus ka Leedus: pool miljardit USA dollarit 60% Telecomase aktsiate eest ei suutnud börsi mõjutada.

Eesti majandus saanuks elavdava süsti, kui riik lasknuks osa Telekomi müügist saadud rahast ringlusse. Kuna ringlusse lisaraha ei tulnud, ei avalda suurtehing mõju ka intressiturule.

Mind paneb imestama, et kinnisvaraturul pole toimunud suurt hinnalangust. Loogika ütleb, et kinnisvara hinnad langevad, aga Eesti arengu puhul ei saa loogikale eriti loota. Arvatavasti on vähe tehinguid sooritatud suurte objektidega, eriti nendega, mis jäid tühjaks pärast pankade ühinemisi ja pankrotte. Pärast sellist ehitusbuumi ja ettevõtete maksejõuetuse suurenemist võinuks oodata krahhi kinnisvaraturul -- riik on väike, linnad on väikesed ja juba paar suurt kontorihoonet võivad mõjutada hinnataset.

Muret tekitavad mõned liisingu- ja kindlustusfirmad, näiteks Ühiskindlustus. Eestlased on vist juba harjunud, et teatud ajavahemiku järel kukuvad nende pangad üksteise järel, kuid mitte sellega, et mõni kindlustusfirma võib maksejõuetuks muutuda. Kindlustusturu olukord sarnaneb kuue aasta taguse pangandusturuga. Mõned firmad elavad vaid sissetuleva sularahaarvel. Kasumit enam pole ja tehakse kõik, et maksta väiksemaid hüvitisi või üldse mitte maksta. Kliendil pole garantiid, et kindlustus, mille eest ta maksis, ka tegelikkuses tähendab kindlust.

Nagu panganduses nii ka kindlustus- ja kinnisvaraalal on eestlased lõunanaabritest ees. Lätlased ei ehitanud nii tormiliselt ega kindlusta nii palju, seepärast pole Lätis need valdkonnad ka kuigi tundlikud. On aga üks suur erand -- Läti pangasüsteem. Neid numbreid, mida enamik Läti panku pärast Vene kriisi algust on avaldanud, ei maksa tõe pähe võtta. Umbes 80% pankade majandustulemustest võib kahtluse alla seada, sest pole võimalik, et panka, kel on suurel hulgal GKOsid, Vene kriis ei puudutanud või puudutas vähe.

Läti on probleeme pidevalt edasi lükanud, ent seda ei saa teha lõputult. Tänaseks on Rigas Komercbanka tegevus peatatud, ent sellega asi ei piirdu.

Loodetavasti on Eesti pangad ja ettevõtted vähe seotud Läti pankadega ja Läti pangakrahh ei oma olulist mõju kogu Baltikumile.

Areng vajab finantsvahendeid, poliitilist stabiilsust ja mingisugustki optimismi. Kui neid tingimusi pole täidetud, võib arengusuund pöörata negatiivseks. Praegu tundub, et Eestis on nii raha (kuigi vähe oskusi seda kasutada) kui optimismi. Kui ka poliitika jääb stabiilseks, peaksid Eesti väljavaated viie aasta pärast olema paremad kui praegu.

Autor: Bo Kragh

Hetkel kuum