Vahur Lokk • 25 märts 1999

Jumalik juht ja tüütu konsultant

Eli Goldratti piirangute teooriat käsitlevate raamatute ümber tekkinud poleemika oli minule kui ettevõtete juhtimisprobleemidega iga päev kokkupuutuvale inimesele ütlemata meeldivaks üllatuseks. Küsimus pole niivõrd selles, kas Goldratti teooria on hea või halb, Eesti oludele kohandatav või mitte. Hea on tõdeda, et äriringkondades leidub inimesi, kes tahavad ja oskavad mõelda ka teoreetilistes kategooriates. Tuntud ärimeeste, arvamusliidrite astumine sellise lähenemise taha äratab tähelepanu ja suudab ehk mõjutada ka neid, kes muidu oma päevi rabelemisega õhtusse veeretavad, hetkekski mõtlemata, et võimalik on tegutseda ka teisiti, närve ja tervist rikkumata.

Nimelt peab tõdema, et rõhuv enamik Eesti ärimeestest seisab, vähemalt enda arvates, üsna lähedal jumalale. Ta on eksimatu, teab kõige paremini eesseisvaid probleeme ning juhib täiesti unikaalset ettevõtet, mille probleeme kõrvalseisja pole suuteline täielikult mõistma, veel vähem nõu andma. Kui siis ilmeksimatul asjad ikkagi untsu lähevad (ja nad ilmtingimata lähevad), venivad tööpäevad, langeb enesehinnang ja laguneb pere.

Mõni aeg tagasi korraldati uuring siinsete väikeettevõtjate seas. Tulemused olid väga selged -- enamik küsitletutest ei olnud huvitatud konsultantide kasutamisest ja eelistas otsuste langetamisel tugineda isiklikule kogemusele. Juhul, kui ettevõttes tekivad probleemid, on ärimehe nõuandjaks tema raamatupidaja ja vahel ka advokaat. Arvestades suure osa ettevõtjate olematut või vähemalt vananenud majandus- ja juhtimisalast koolitust, võib tulemust pidada äärmiselt ebameeldivaks.

Levinud on ettekujutus konsultandist kui lipsustatud tüübist, kes kuu aega lolle küsimusi esitades ärimehe tähtsaid tegemisi segab, suust sooja auru laseb, mõttetult suure pinu pabereid kokku kirjutab ja minema kõnnib. Pärast esitab veel jalustrabava arve. Raske on mõista, kuidas saab võõras ja ettevõtet mitte tundev inimene leida probleemidele paremaid lahendusi kui päevast päeva kätt pulsil hoidev juht. Ei taibata, et enamiku firmade hädad on suhteliselt sarnased ning lahendatavad kui mitte standardsel viisil siis lähedaste meetoditega. Samuti ei sega kõrvalseisjat senised stamplahendused ja -mõtteviisid, mis alati ei pruugi olla efektiivseimad. Tihti on sellise stereotüübi tekkimises süüd ka kliendil enesel. Konsultant on siiski vaid spetsialist, elukutseline probleemidelahendaja, kes vastab kliendi küsimustele või täidab kliendi antud ülesandeid. Kui klient esitab valesid küsimusi, saab ta loomulikult tarbetud vastused, halvasti püstitatud ülesannete edukast lahendamisest pole talle ka mingit tulu. Seega tasub konsultandi jutule minna ikkagi alles siis, kui on selge, mida talt saada tahetakse.

Mõnegi konsultandi hinnangul takistab ettevõtteid nende abi kasutamast rahapuudus. Tõsi, konsultandi aeg on enamasti kallis ja raskes seisundis ettevõttele pole see vahel jõukohane. Pigem on siiski põhitakistus ülaltoodud mõtteviis ning sissejuurdunud hirm, et abi küsimisega ennast rumalana näidatakse.

Muidugi on negatiivses suhtumises süüdi ka konsultandid ise. Rahva seas liikuvatel juttudel hiigelsummasid maksvatest euro- ja kohalikest konsultantidest, kes ülalkirjeldatud stereotüübile hästi vastavad, on all tugev tõepõhi. Siiski ei kohta täna enam siinsel turul läbikõrbenud lääne ärimehi, kes aborigeenidele kalli raha eest turumajanduse põhialustest räägiksid. Eesti konsultatsiooniturg on põhiliselt välja kujunenud ning tugevaid tegijaid jätkub igas valdkonnas. Ka hinnatase on raskematel aegadel tagasi tõmmanud ning pisukese tahtmise korral leiab mitmeid allikaid konsultatsiooniprojektidele toetusraha tahasaamiseks. Seega -- õppige õigeid küsimusi esitama. Nii endale kui teistele. Ja lugege Goldratt läbi -- meeldib või mitte, aga kasuks tuleb igatahes.

Hetkel kuum