Riigimehed ja monopolid

Vähe aega on möödunud sellest, kui iga eestlase teadvusse juurdus tähekombinatsioon IPO. Koos sellega sisenes sinna ka Eesti Telekom, mis assotsieerus päästevahenditega, seda mitte küll laevanduse, vaid hoopistükkis börsi jaoks. Kes oli riskialtis investor, see võitis veidi raha.

Raivo Vare kui valitsuse esindaja tegi kavala poliitilise sammu ning pehmendas veidi tulevast hoopi ühekordse präänikuga. Telefonikasutaja jäi aga ootama, millal kasuahnusest pimestatud monopol tema taskust viimast senti röövima tuleb.

Kaua tal mõistagi oodata ei tulnud. Eestimaa spetsiifika soosib paraku kõiki peale tema tavakodaniku. Eesti Telefon kehtestab 1. mail kõigile helistajatele 48 sendi suuruse kõne alustamise tasu, mis suurendab kasumit erinevate prognooside kohaselt kuni 384 miljoni kroonini aastas. Kas see ennustus täitub, on vara öelda. Ja kuigi Eesti Telefon on väljaöeldut hiljem ohtrate vabanduste ja ümberlükkamistega pehmendada püüdnud, nullilähedast usaldust taastada enam nii lihtne ei ole.

«Valitsus on kõne alustustasu kehtestamise kahel korral heaks kiitnud,» ütles Eesti Telefoni peadirektor Jaan Männik. Tõepoolest, kuid seda tegi ju eelmine valitsus! Uuel on nüüd võimalik tõestada, et ta ka oma rahva eest seisab. Raske see muidugi on, sest Eesti Telefoni ülbusel pole enam piire.

Männiku sõnul peab Eesti Telefon kasumi suurendamiseks kõnealustustasu kehtestama, sest ligi 300 000 klienti kasutab Eesti Telefoni vähem kui 150 krooni eest kuus, mis ei võimaldavat täita ettevõtte äriplaani. Monopoli kaitsjad on üritanud leida erinevaid vabandusi, küll vajaduse kaotada ristsubsideerimine, küll uute liinide rajamise kohustuse. Ning kui need kõik ei müü, siis lihtsalt öeldakse, et väga palju aastaid tagasi oli väga paha valitsus, kes sõlmis kontsessioonilepingu ning meie ei saa enam midagi parata! Kui kogu teenitav kasum reinvesteeritaks kohalike telefonivõrkude arendamisse, võiks valitsuse suhtumist veel kuidagi mõista. Kui aga viiakse dividenditulu riigist välja, siis sellele riikliku toetuse andmine on küll liig.

Seoses eelpool öelduga meenub üks diskussioon Euroopa Komisjoni neljandas peadirektoraadis (tegeleb konkurentsiküsimustega): »Teil seal Eestis konkurentsiamet on? Konkurentsiseadus on? Kaua ta eksisteerinud on, kolm, neli, viis aastat? Mitu kohtuasja ta monopolide vastu võitnud on?» Rohkem küsimusi ei esitatud. Kuid olukord pelgalt küsimisest ei muutu.

Tuletame meelde valimislubadusi. Teede- ja sideministri sõnul ei ole kavas hakata laustühistama praegu monopoolsete ettevõtete tegevust reguleerivaid leppeid. «Peame lähtuma olukorrast, kus me praegu oleme,» tõdes ta, viidates Eesti Telefonile ja riigi abitule seisundile. Sest valitsusliidu koalitsioonileppesse on kirjutatud vaid lausekatke: «muudab konkurentsipoliitika toimivaks kõigi turuosaliste suhtes». Ja kogu lugu, telefonikasutajal sellest kergem ei hakka!

Olukorra muudab halenaljakaks asjaolu, et sama valitsus tormab näiliselt rahva huvide eest seisma hoopis kavandatava autoaktsiisi tõusu ärakaotamisega. Nii võib kõrvaltvaatajale jääda mulje, et kui valitsusel puudub julgus astuda monopoli vastu, siis kompensatsiooniks ta jagab kingitusi niigi ahtast riigieelarvest.

Kuigi esmapilgul igati positiivne, on hoolega järele mõeldes tegu ohtlikult populistliku sammuga, mille eest on juba kord hoiatatud. Esiteks on selle aktsiisitõusu arvel kavandatud riigieelarvesse ligi 400 miljonit krooni tulusid. Olukorras, kus vastu tuleb võtta negatiivne lisaeelarve, on sellest loobumine enam kui kummaline.

Niisiis ootaks Eesti poliitikutelt veidi rohkem ka riigimehelikku käitumist, mitte ainult oma erakonna rahastajate ideede pimesi läbisurumist.

Autor: Indrek Jakobson