7 aprill 1999

Ametiühingute võlu ja valu

Soome, kes on Eesti suurim väliskaubanduspartner, pakub meile vägisi uut ja kallist moekaupa, nimeks ametiühinguliikumine made in Finland. Iseäranis pahviks on löödud meremehed. Vaevalt et keegi, jungast kaptenini, oleks nelja- või viiekordse palgatõusu vastu. Ja kes oleks vastu, oleks loll. Ehkki kõigile, sealhulgas siilile, on selge, et niisugust palgatõusu ei saa tulla.

Mered pidavat rahvaid ühendama, kuid praegusel juhul ühine Läänemeri (soomlastel: Idameri) tundub hoopiski lahutavat.

Kas ei ole Soome ametiühingute ärritumise põhjus selles, et Eesti hakkab majanduslikult jalule tõusma, kohati isegi kandadele astuma? Nii, nagu on nähtavasti juhtunud merelaevanduses ja õmblustööstuses. Aga jätame hõimuvelled oma probleeme ise lahendama.

Kuivõrd tõsiseltvõetav on ametiühinguliikumise kandepind Eestis? See on küsimus, millele ettevõtjad vaatavad kõõrdpilguga ja töötajad peavad esialgu silmad maha lööma.

Vastuse annab töölis- ja ametiühinguliikumise ajalugu. Nimetatud liikumised, täpselt samamoodi nagu streigidki, saavad tuult tiibadesse majandusliku heaolu tingimustes ja vaibuvad iseenesest siis, kui algab majanduslik surutis, depressioon.

Pealtnäha tundub justkui paradoks. Kui just oleks vaja streikida, siis ei streigita, ja kui on niigi hea, siis tullakse välja veelgi suuremate nõudmistega. Kujukas näide on aastatagune Taani: ikestatud töölised, kelle korraline puhkus kestis ainult viis nädalat, nõudsid kuuenädalast puhkust.

Paradoksi üks seletus on see, et ka töölisliikumine vajab sedasama proosalist raha, mis laekub ametiühingu maksudest.

Heaolu aegadel on kergem maksu koguda, ja ka on, mida streikijate vahel jagada. Mõnus on streikida, kui streigitud päevad makstakse kinni. Kui näpud on põhjas, nihkuvad streigimõtted kaugemasse tulevikku. Intuitiivselt tundub, et praegused Eesti ametiühingud pole haardelt veel suutnud saavutada seda taset, mis neil oli nõukogude ajal. Kuid ametiühingu eesmärgid olid tollal hoopis teised -- autoostulubade, sanatooriumituusikute jms jagamine.

Kas ametiühingud ja nendega kaasnevad streigid on head või halvad, ei olegi Maarjamaa kontekstis praegu tähtis. Et Eesti jääb oma lähinaabritest Euroopa Liidus kõvasti maha, siis ametiühinguliikumine meid veel ei ähvarda. Me ei ole tõusnud tasemele, et heast peast anda asjadele tagurpidikäik.

Ent kui rikkus kunagi kasvab -- ja tulevikus see kindlasti kasvab --, siis võib samasugune oht Eestit reaalselt ähvardada.

Kui keskmine palk on tõusnud, ütleme, 9000 kroonini kuus ja kroon on endiselt kõva või kehtib isegi euro, siis võivad streigimõtted kergemini pähe tulla.

Ootamatult selgub, et elame lõppkokkuvõttes hoopiski halvasti ja tuleb oma õiguste eest võitlema hakata. Hakatakse koguma ka uut maksu, see on suure ürituse väike miinus. (Osa, aga nemad jäävad vähemusse, uut maksu maksta ei taha ega uue liikumisega ühineda ei soovi.)

Veelgi enam, vaadates enda ümber märkame, et Leningradi oblast on meist kaugele maha jäänud. Oletame, et seal kaevandatakse põlevkivi viis korda odavamalt, kaevurid saavad viis korda vähem palka. Siis nõuab Eesti põlevkivikaevurite ametiühing Slantsõ kaevuritele samaväärset palka, sest joonduda tuleb põlevkivikaevandamise regiooni eesrindlike tavade järgi.

Niisugune groteskne pilt võib täiesti vabalt kunagi avaneda. Aga ainult siis, kui veel aastaid murtakse tööd teha ega vaadata minutipealt kella.

Tegelikult on see tulevikupilt isegi hea, sest näitab uue taseme kättejõudmist. Kui aga meie endi ametiühingud koguvad kiiresti jõudu, siis nihkub ilus tulevikupilt paraku veelgi kaugemasse tulevikku.

Autor: Mati Feldmann

Hetkel kuum