Ametiühingute võlu ja valu

Kuivõrd tõsiseltvõetav on ametiühinguliikumise kandepind Eestis? See on küsimus, millele ettevõtjad vaatavad kõõrdpilguga ja töötajad peavad esialgu silmad maha lööma.

Vastuse annab töölis- ja ametiühinguliikumise ajalugu. Nimetatud liikumised, täpselt samamoodi nagu streigidki, saavad tuult tiibadesse majandusliku heaolu tingimustes ja vaibuvad iseenesest siis, kui algab majanduslik surutis, depressioon.

Pealtnäha tundub justkui paradoks. Kui just oleks vaja streikida, siis ei streigita, ja kui on niigi hea, siis tullakse välja veelgi suuremate nõudmistega. Kujukas näide on aastatagune Taani: ikestatud töölised, kelle korraline puhkus kestis ainult viis nädalat, nõudsid kuuenädalast puhkust.

Paradoksi üks seletus on see, et ka töölisliikumine vajab sedasama proosalist raha, mis laekub ametiühingu maksudest.

Heaolu aegadel on kergem maksu koguda, ja ka on, mida streikijate vahel jagada. Mõnus on streikida, kui streigitud päevad makstakse kinni. Kui näpud on põhjas, nihkuvad streigimõtted kaugemasse tulevikku. Intuitiivselt tundub, et praegused Eesti ametiühingud pole haardelt veel suutnud saavutada seda taset, mis neil oli nõukogude ajal. Kuid ametiühingu eesmärgid olid tollal hoopis teised -- autoostulubade, sanatooriumituusikute jms jagamine.

Kas ametiühingud ja nendega kaasnevad streigid on head või halvad, ei olegi Maarjamaa kontekstis praegu tähtis. Et Eesti jääb oma lähinaabritest Euroopa Liidus kõvasti maha, siis ametiühinguliikumine meid veel ei ähvarda. Me ei ole tõusnud tasemele, et heast peast anda asjadele tagurpidikäik.

Ent kui rikkus kunagi kasvab -- ja tulevikus see kindlasti kasvab --, siis võib samasugune oht Eestit reaalselt ähvardada.

Kui keskmine palk on tõusnud, ütleme, 9000 kroonini kuus ja kroon on endiselt kõva või kehtib isegi euro, siis võivad streigimõtted kergemini pähe tulla.