Esitatud arvete laekumine võib mõnikord olla liiga aeglane või püüab võlgnik maksmist igati ära unustada. Kui ostja jätab arve maksmata, tuletatakse seda talle meelde, enne kui kohtu poole pöördutakse. Hea on, kui selleks puhuks leiduvad ettevõttes eelnevalt koostatud võlgade sissenõudmisreeglid. Võlgu võib meelde tuletada (sisse nõuda) tavapäraselt või erakorraliselt.
Tavapäraselt tuletatakse võlgu meelde kas suuliselt telefoni teel või kirjalikult. Kui esialgne telefonikõne ei anna tulemusi ega lootusi, oleks parem, kui seda tehakse kindlas järjestuses. Võiks kasutada kolme kirja (faksi) saatmist 15--30päevaste vaheaegadega: esiteks viisakas meeldetuletus, seejärel teravam maksuärgitus ja viimasena maksunõue. Kannatamatumad võivad muidugi kasutada kahte meeldetuletuskirja ja lühemaid vaheaegu. Igal juhul tuleb jälgida, et ei lastaks mööda kohtu poole pöördumise tähtaegu.
Meeldetuletuskirjade toon peaks olema asjalik ja viisakas. Kliendisuhtest ja kliendi varasemast käitumisest sõltuvalt võib sõnavalik olla rohkem või vähem järsk.
Kui on arvata, et meeldetuletuskirjad ei anna tulemust või on mõni muu põhjus (klient on ületanud krediidipiiri või ei järgi kokkulepitud maksepõhimõtteid, tegemist on väga suure summaga või on lähedal aegumise tähtaeg), tuleks kasutada erakorralist viisi. Erakorraline meeldetuletamine võib toimuda mitmel viisil.
Helistamisel tuleb teisele poole saada isik, kellest sõltub makse sooritamine. Väited, et «raamatupidaja on vist juba maksnud», «pole praegu kohal» või «läks just panka» ei tohiks olla põhjuseks vestluse lõpetamisel. Telefoni abil saab muidugi selgitada ka tegelikke mittemaksmise põhjusi.
Erakorraline kirjalik vorm peab olema piisavalt selgesõnaline, et võlg tuleb maksta kohe.
Ukselt-uksele põhimõte on tõenäoliselt küllaltki levinud, kurja kuulsust saades just mittetsiviliseeritud võlausaldajate või nende esindajate osalusel. Kuid ka asjalikul ja sõbralikul kasutamisel võib see olla tõhus.
Autor: Mati Vokk