Väliskapitali eelise müüt kindlustuses

Ajal, mil Eesti helgemad pead otsivad konverentsisaalides oma Nokiat ning arutlevad, kuidas ja mida oleks Eesti kapital ja tööjõud valmis ise looma, toimub meedia vahendusel omapärane tendents -- kultiveeritakse ühekülgseid müüte väliskapitalist kui toote/teenuse lõppgarantiist ja seda ka kindlustuses.

Ka kindlustusseltside usaldusväärsust mõõtvates analüüsides hinnatakse nimetatud asjaolu kõrgelt -- ettevõtte In Bro & Partners tehtud reitingus andis välisosalus kui üks hinnangu kriteerium seltside pingereas eriti hea koha.

Tõsi, põhjust rääkimiseks on -- turuliidri Eesti Kindlustuse aktsiate kontrollpakk läks Soome Sampo grupile (kokku turuosa 32 %).

Eesti kahjukindlustusturul on enamusosalusega väliskapitali veelgi: sakslastest omanikega võib kiidelda BICO (turuosa 6,5%), shveitslastega Zürich (3,4) ning võõrkapitaliga Seesam (7) ja Inges (1,4%). Varakindlustusturust kuulub pool välisaktsionäridele.

Mõtlema paneb teema lihtsustatud käsitlus: väliskapitali ülistavates lugudes kõlab mõte: omaniku kapitali (välismaine) päritolu tagab usalduse. Välisosaluse omandamine tähendab aga juhtimis- ja otsustusõiguse loovutamist Helsingisse, Stockholmi või Münchenisse.

Põhjanaabrite kindlustuskogemusi tuleb austada, aga kuna kindlustus on põhiloomult teenindus, mis ei vaja niivõrd tipptehnoloogiat ja kapitalimahutusi kui täpseid järelevalve ettekirjutisi, siis ei ole kapitali päritolu ning turuosa suurus sugugi määravaimad karakteristikud.

Peale kapitali päritolumaa on teisi ja mitte vähem tähtsaid kriteeriume seltsi valikul.

Kindlustusspetsiifiliselt on oluline, et selts oskaks hästi juhtida riske. Eesti seltside riskiinsenerid saavad väljaõpet lääne kolleegidest edasi- ja otsekindlustajate juures, kus pannakse paika õiguste ja kohustuste piirid, pakkumaks kliendile maksimaalset kindlustuskatet optimaalse hinnaga. Siin pole vahet, mis riigis asub seltsi omanik -- profaanid kindlustuses lihtsalt töötada ei saa.

Vähemoluline pole väljamaksete tase ning seltsi võime kohustusi klientide ees operatiivselt täita. Operatiivne kahjukäsitlus ning kindlustunne kahju korral ka raha saada on täna üks põhilisi argumente seltsi valikul.

Kindlasti lisab välisosalus oskusteavet, kuid sellistel seltsidel on siin eeskätt müügilöögijõud, riskihindajad aga Saksamaal või Stockholmis. Teisalt,oskusteave võib olla emafirma(turu)keskne.

Hindan klienditeeninduse kättesaadavust kohalikus Kapakülas, seda enam, et kindlustus on muutumas lausa elu nõudeks. Kindlustusteenus Eestis on isiklikku kontakti vajav teenus, seega tuleb hinnata ka kohalike olude ning lõpptarbija tundmise eeliseid.

Autor: Pille Kaselo