Majandusaasta lõpeb defitsiidiga

Ega siin mänguruumi aasta sees väga palju ei ole, kui eelarve on üle planeeritud. Eelarves ette nähtud kulutuste piiramine on suhteliselt raske, kui eelarvet ennast ei muudeta.

Kui eelarve võetakse parlamendis vastu, siis pannakse paari nädala jooksul paika kulutuste tegemise graafik.

Tegelikult on miljardi ulatuses juba kulusid edasi lükatud. Me oleme miljardi vähem kulutanud, kui seda on ette näinud finantseerimise graafikud. Selle summa suurendamise võimalused on praegu praktiliselt ammendatud.

Osa neist kuludest, mida ministrid loodetavasti leiavad, langeb selle sama miljardi hulka, kuid ehk leitakse ka täiendavaid allikaid. Need kulud, mis on tegemata jäänud, tuleb paremini vormistada, et neid ei tehtaks ka järgneva paari kuu jooksul. Selleks on vaja poliitilist kinnitust.

Eelkõige on nendeks kõikvõimalikud lepingulised tööd, mida võib-olla ei pea tingimata tegema täna, vaid võib teha septembris.

Mida ei saa edasi lükata, on palgad ja pensionid. Aga kas mööbliuuendus peab toimuma nüüd või kahe-kolme kuu pärast -- see on suhteliselt lihtne näide, mida saab edasi lükata.

Nagu ma ütlesin, on miljard juba kokku hoitud. Teine miljard on olnud puudu jooksvatest tuludest, mis oleks pidanud finantseerima neid kulusid, mis on juba tehtud. Me oleme niikuinii reserve kasutanud, aga need on olnud kodumaised. Aasta alguses oli meil põhimõte, et ikkagi väljast raha ära ei too, arvestades, missuguse majanduspoliitilise signaali see Eestist välja saadab.

Aasta alguses oli kodumaiseid aktivaid suhteliselt vähe, isegi kassatagavara oli välisaktivates. Eelmise aasta lõpus olid kulutused päris suured, need sõid kodumaise raha ära. Eestis oleva raha hulka suurendas Telekomi müügist saadud tulu. Sellest viidi pool ehk poolteist miljardit välja, kuid siiajäänu on läinud jooksvate kulutuste katmiseks.

Teine pool Telekomi müügist laekunud raha, mis välja viidi, läheb seaduse kohaselt alles aasta lõpuks stabiliseerimisreservi.

Meil ei ole tegelikult mingit alust väita, et me seda tagasi ei too, kui meil on raha puudu. See on praktiliselt automaatne -- kui Eestis enam varusid ja reserve pole, tuleb raha tagasi tuua.

Üsna üldisel tasemel on kaalutud, aga seda mõtet pole peetud otstarbekaks. On kartus, et meie majanduspoliitika usaldusväärsusele mõjuks see veelgi tõsisemalt. Praegu ei ole ka hea aeg minna turgudelt raha laenama. Oht on selleski, et kui me laenamise teed minema hakkame, ei saa me sealt enam tagasi. Niisiis on see variant kõrvale jäetud.

Eelarvedefitsiidi number on ehmatav. Loodame selle peale, et teisel poolaastal majandusareng ikkagi kiireneb ja maksutulude laekumine paraneb. Kui see õige on, siis saame neid kulutusi edaspidi kergema südamega teha. Kui olukord ei parane, on vaja leida veelgi täiendavaid meetmeid, et neid kulutusi sel aastal üldse mitte teha.

Põhimõtteliselt küll.

See oli poliitiline otsus. Rahandusministeerium jäi juba kuu aega tagasi seisukohale, et maksulaekumiste alatäitumus on umbes poolteist miljardit. Siiski võeti aluseks optimistlikum nägemus, loodeti, et majandusolukord paraneb kiiremini ja sellest tulenevalt laekuvad ka maksutulud paremini.

Kui midagi ei muutu, siis tuleb märkimisväärne defitsiit. Selle aasta eelarve tuleb niikuinii defitsiidiga, sest teda on reservidest finantseeritud.

Kui lisaeelarve võetakse vastu, siis keskvalitsuse defitsiit tuleb poolteist miljardit krooni, kogu valitsussektori peale kisub ta kahe miljardi kanti. Kui maksulaekumised ei parane, tuleb negatiivse lisaeelarvega välja tulla ja leida kulutused, mida ei pea tingimata sellel aastal tegema.

Lõpptulemus on see, et eelarve jääb niikuinii defitsiiti, see on paratamatu.

Autor: Henrik Ilves